Musttihasel tärkab laulutuju

Foto: Ingmar Muusikus

Jaanuari lõpus, kui külmad ei kimbuta, muutub tihaserahva meeleolu üha rõõmsamaks. Päikselistel päevadel kõlavad Rasva-Antsu «sitsikleit» ja sininitihase kõrgemad noodid juba õige hoogsalt.

Vähem teada on musttihase laulud ja laulja isik. Tema rütmikas kõrge vile «pjiiti-pjiiti-pjiiti …» kostab kõrgete kuuskede ladvust. Tore, kui tuttava hääle järgi ära tunned, sest musttihase laul võib olla kuulaja esimene kevademärk talvises okasmetsas.

Musttihane on väikseim tihaste hulgas. Välimuselt justkui värvierksuse kaotanud miniatuurne rasvatihane, ilus valge laik kuklal. Tal on pikad varbad, mis võimaldavad okstel osavalt turnida, ja ülipeenike nokk, millega okaste vahet lehetäisid, liblikaröövikuid ja ämblikke napsata. Kevadest sügiseni pisiputukad, talviti kuuseseemned – musttihase elu on sünnist saati lahutamatult seotud vanade kuusikutega.