Õpilased tahavad lebotada ja kiikuda

Eelmisel nädalal olnud mööbliprojekti töötuba, kus Väätsa põhikooli õpilased said sõna sekka öelda, milline peaks olema üks unistuste koolimööbel, näitas kätte selle, et tool ja laud klassiruumis pole enam teema. On hoopis lebopingid ja rippuvad kookonid, kus on mõnus lugeda või sülearvutiga töötada.

Töötuba juhendanud arhitektuuribüroo b210 esindajad Kadri Klementi ja Karin Tõugu olid üsna üllatunud, kui nägid ja kuulsid, milline ideetulv noortelt mööblidisaineritelt loetud tundide jooksul tuli. Nad arvasid, et ka profidisainerid ei suudaks nii lühikese aja jooksul heas mõttes hullumeelseid ideid genereerida.

Töötoas oli õpilasi kõikidest klassidest, mudelite meisterduse juures läksid käiku plastiliin, traat, paber, liim ja muu käepärane materjal. Kõik autorid ka  esitlesid hiljem oma mudelit.

Kaheksandas klassis õppiv Johannes Martin Saar näeb, et juba lähiajal võiksid koolis laudade ja toolide asemel olla lebopingid, kus kõhuli lamades on mõnusalt mugav arvuti ees rühmatööd teha. Et pink on kahekohaline, saab vastaskõhutajaga mõtteid vahetada.

Samuti on võimalik tõsta mitu pinki kõrvuti juhul, kui tegemist on meeskonnatööga. «Kui on lebom tunne, tulevad paremad mõtted,» ütles Saar, kelle meelest pakub selline pink harjumuspärastele toolidele-laudadele vaheldust.

Samas leidis Saar, et kuigi sedaviisi arvuti ees kõhutada on mõnus, kõiki ülesandeid sel moel siiski teha ei anna, mistõttu peab ikkagi laua ja tooli juurde naasma. Tegelikult on juba praegugi Väätsa kooli lastel kasutada toolide asemel hoopis suuri võimlemispalle. «Ühes klassis on need pallid olemas ja kui õpetaja annab valida, kas istuda tooli või palli peal, siis enamik valib palli. See treenib selga ka,» lausus ta.

Kas Saare disainitud kahele kasutajale mõeldud lebopink ka kunagi valmib, seda ta veel öelda ei oska. «Eks ta oleks kindlasti kihvt ja ma usun, et tavalised toolid kaovad tulevikus kasutusest ära. Kas just sellised asemele tulevad, eks seda näe,» arutles ta.

Üheksanda klassi noormees Riko-Tepo Teppani ettekujutus tuleviku koolimööblist sarnaneb põhimõtteliselt Saare mudeliga: kaldpind näeb küll redeli moodi välja, ent sellel on praktiline põhjus: juhul kui kõhutaja on lühemat kasvu, saab ta jala redelipulga vahele toetada ja end sobivale kõrgusele sättida.

Ka pole siis karta, et ta kaldpinnalt alla libiseb. «Kas sellel pingil just koolitööd teha saab, aga arvuti kasutuseks on mugavam küll. Olen kodus enamasti kõhuli, kui arvutis surfan. Kui tööd teen, siis olen ikka tooli peal ja laua taga,» selgitas Teppan.

Mõlemad on tutvunud ka teiste õpilaste disainikatsetustega. Johannes Martin Saar kiitis üht rippkiige moodi lakke riputatavat istumisalust. «Mulle see meeldiks, mulle üldse meeldib kiikuda. Selles istudes on näiteks hea mingit kirjandusteksti lugeda, no kirjutada vist nii mugav pole,» lausus ta.

Kooli huvijuht Kadri Pius ütles, et töötuba ja seal valminud mudelid näitavad selgelt, et õpilased hindavad koolis mugavust. «Võibolla põhjus, mille pärast nad seda mugavust ihalevad, on selles, et nad pole seda koolis saanud. Ikka ju istuvad laudade taga ja tavalistel toolidel,» arutles ta. «Et üha rohkem tuleb teha rühmatöid, õpilased saadetakse selleks erinevatesse kohtadesse kooli peale laiali, siis just rühmatööks ongi need moodused head.»

Samas pole Piusi meelest võimatu, et lebopinkide ja rippuvate kookonite suguste lugemispesade ning kümnete teiste esmapilgul ulmena mõjuvate mööbliesemete kõrvalt hakatakse millalgi jälle vanu häid laudu ja toole igatsema.

Millal ja kui paljud kavandid tõepoolest teoks saavad, Pius ennustada ei julgenud. «Nüüd hakkavad arhitektuuribüroo inimesed oma disainiosakonnaga nõu pidama, millist ideed annaks edasi arendada, mida võiks täiendada, ning annavad siis meile tagasisidet,» täpsustas ta.

Tootearenduse teises järgus liitub projektiga Eesti üks suurimaid koolimööblitootjaid AS Jalax, kes vaatab joonised üle, viib need koolimööbli nõuetega vastavusse, valmistab prototüübid ja katsetab neid.