Õhk heliseb lõokeste laulust

Ingmar Muusikus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põldlõokesed on märtsi algusest saati Järvamaa põldude kohal virgalt varast kevadet kuulutanud.
Põldlõokesed on märtsi algusest saati Järvamaa põldude kohal virgalt varast kevadet kuulutanud. Foto: Ingmar Muusikus

Põldlõokesed on märtsi algusest saati Järvamaa põldude kohal virgalt varast kevadet kuulutanud.

Pruunikirju sulestiku tõttu kulukarva maapinnal silmatorkamatu kevadekuulutaja muutub nähtavaks ja kuuldavaks lendutõusul. Värisevatel tiibadel, saba lehvikuna laiali, kerib lind end üha kõrgemale, ise lakkamatult lõõritades. Päikeselistel märtsipäevadel paneb lõolaul inimest tõstma pilgu taeva poole. Ja kui lõõritajast on alles jäänud vaid väike täpp taevasinas, tundub nagu ei laulaks seal mitte lind, vaid kevadine õhk.  

Põldlõokese laulu muudab erakordseks selle kestvus. See koosneb ülipikast helidereast, mida väike helikunstnik mitmeti varieerides lennus esitab. Pidevalt kestva lõõrituse järgi võiks arvata, et üks lind laulab järjest tunde. Tegelikult kestab ühe laulja ettekanne järjest kaks-kolm minutit. Laskudes lõõrituste saatel paarisaja meetri kõrguselt spiraalis tagasi maale, vaikib ka laul.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles