Jalutuks jäänud mees: keevitajatöö võttis mu jalad

Silvi Lukjanov
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta tagasi jalutuks jäänud Meelis Veberson unistab ujuma minekust vesirattalt, millega ta juba on teinud esimese proovisõidu. Ujumine meenutab talle meeldivat lõõgastust pärast keevitajana tehtud pikki tööpäevi.
Aasta tagasi jalutuks jäänud Meelis Veberson unistab ujuma minekust vesirattalt, millega ta juba on teinud esimese proovisõidu. Ujumine meenutab talle meeldivat lõõgastust pärast keevitajana tehtud pikki tööpäevi. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Pea aasta tagasi töö tõttu mõlemast jalast ilma jäänud 46aastase Meelis Vebersoni elus on iga päev pärast seda olnud kui üks suur katsumus, eluisu annavad talle lapsed ja lootus veel kuidagi ühiskonnale kasulik olla, sest millegipärast jäi ta ju ellu ja mõistuski on selge.

Kohtun ratastoolis Meelis Vebersoniga Türi linna sotsiaalmajas. «Lähme räägime minu toas,» kutsub hoolitsetud välimusega sportliku ülakehaga mees. Räägime korrastatud köögis. Veberson pakub iseenesestmõistetavalt kohvi, millest kohmetuna keeldun.

«Jäin jalgadeta, kuid mõistus ja käed on mul olemas,» ütleb ta suunurgast muiates ja näidates, et mõistab minu kohmetust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles