Pea aasta tagasi töö tõttu mõlemast jalast ilma jäänud 46aastase Meelis Vebersoni elus on iga päev pärast seda olnud kui üks suur katsumus, eluisu annavad talle lapsed ja lootus veel kuidagi ühiskonnale kasulik olla, sest millegipärast jäi ta ju ellu ja mõistuski on selge.
Kohtun ratastoolis Meelis Vebersoniga Türi linna sotsiaalmajas. «Lähme räägime minu toas,» kutsub hoolitsetud välimusega sportliku ülakehaga mees. Räägime korrastatud köögis. Veberson pakub iseenesestmõistetavalt kohvi, millest kohmetuna keeldun.
«Jäin jalgadeta, kuid mõistus ja käed on mul olemas,» ütleb ta suunurgast muiates ja näidates, et mõistab minu kohmetust.
«Kõik algas kopsuhaigusega, 20 aastat olin keevitaja,» meenutab 1970. aastal sündinud Meelis Veberson rahulikul häälel. «Arvan, et põntsu kopsudele panin 2005.–2007. aastal Soomes, pidin tsingitud metalli keevitama. Teadsin, et see on mürgine töö, soomlased keeldusid, kuid läksin ju raha teenima ja mõtlesin, mis see paari päeva tagant toos mürki mulle, tugevale eesti mehele, ikka teeb.»
Mürgine keevitustöö kestis Soomes küll vaid kaks nädalat, kuid ka Eestisse tagasi tulles oli Veberson edasi just keevitaja, viimased aastad Türil metalliettevõttes Avemet. Ta ei süüdista ühtegi tööandjat, kaitsevahenditest loobus ta suuresti ikka ise. «Avemetist jäin kopsudega haiguslehele, mis tähendas mulle hormoonravi, ja siis hakkas jalgades välja lööma uus haigus,» ütleb ta.
Hormoonravi kestis pool aastat ja sellal tundis Veberson, et ei saanud enam pikalt käia. «Natuke käisin ja siis pidin leidma istumiskoha, kus oodata, kuni veri jõuab taas jalgadesse. Jalasooned hakkasid kinni minema ja arstid ka ei teadnud, mis see on,» kõneleb ta aknast välja vaadates.
Kui Veberson poole aasta pärast haiguslehte lõpetama läks, oli ta tööandjaga aus ja tunnistas, et püsti seistes ta enam kaheksa tundi tööd teha ei jõua. Tema teeneid enam ei vajatud. «See oli mulle teine löök allapoole vööd,» ütleb ta ja vajab vahepeal veidi kosumist. «Teadsin arstidelt, et keevitustööst kahjustada saanud kopse ei saa ma terveks enam kunagi ja nende ravi võttis veel jalad, mis tõi nüüd koondamise.»
Meelis Veberson püssi põõsasse ei visanud, vaid asus kohe tööotsingutele. «Helistasin kaheksasse ettevõttesse, rääkisin ausalt, et jalad hästi ei kanna, ja keegi ei võtnud – kellele on haiget inimest tööle vaja,» lausub ta pisaraid vapralt tagasi hoides. «Muidugi lõid siis mingil ajal lained üle pea kokku. Millest ma elama hakkan, maksta tuli nii Taikses renditud korteri eest kui ka kolmele tütrele alimente.»
Siis tuli kolm aastat karske olnud Vebersonil mängu alkohol.
Eelmise aasta juuni algul, oli see 3. või 4. juuni, Veberson enam täpselt ei mäletagi, jõi ta ennast teadlikult purju. «Mäletan, et tahtsin ennast surnuks juua, sest kellele mind on vaja sellise jalutu mehena. Eksnaine on öelnud, et helistasin talle ja kutsusin appi, sest ei saanud enam WCgi minna. Olin rääkinud täitsa selget juttu, kuid ise ma seda enam ei mäleta. Ju ta taipas, et asi on mäda, sest kutsus kiirabi ja tundub, et väga õigel hetkel. Haiglasse viimist ma enam ei mäleta. Teiste juttudest tean, et olin olnud seitse päeva koomas. Paide haiglast viidi mind Tartusse. Uuesti hakkan end mäletama nii jaanipäeva paiku ja juba jalgadeta.»
Tartu haiglast taheti Meelis Vebersoni kohe hooldekodusse saata, kuid ta oli sellele kategooriliselt vastu. «Teadsin, et ükskõik mis, aga kui pidin ellu jääma, pean ka edasi ise hakkama saama,» sõnab ta.
Algul käisid abis lapsed (Meelis Vebersonil abielust 8-, 11- ja 12aastane tütar – toim) ja eksnainegi, kuid õige varsti taipas ta, et tema kangusest pole teisel korrusel asuvas korteris, kus ta ei pääse abita ka duši alla ega WCsse, suurt kasu. «Abielulahutus pole haigusega kuidagi seotud, kasvasime minust 15 aastat noorema naisega lahku juba Soomes tööl käimise ajast alates ja 2015. aastal lahutasime üleliigse riidlemiseta. Saame siiani hästi läbi ja nad aitavad mind nii palju, kui saavad ja neil võimalus on,» toonitab ta.
Et Meelis Veberson pole harjunud abi paluma, vaid elus ise hakkama saama, tuli tal nüüd tunnistada, et jalgadeta on asju, mida ta enam teha ei saa. «Mõistsin, et parim valik inimväärselt edasi elada on võtta vastu pakutud võimalus elada Türi linna sotsiaalmaja esimese korruse korteris, sest ma ei kujuta ette, et keegi peab mind teiselt korruselt alla tassima,» lausub ta.
Paides sündinud ja koolis käinud Meelis Veberson pole täpselt uurinudki, kes oli see hea inimene, kes valla sotsiaalosakonda pöördus, kuid hinges tunneb ta, et need võisid olla tema Paides elav vend ja vennanaine.
Sotsiaalkorteris elab Veberson eelmise aasta augustist, sissetulekuks on töövõimetuspension ja valla sotsiaaltoetus. «Valla toetusega saan elatud, kuigi tervena arvasin, et ei pöördu kunagi kellegi poole abi saamiseks,» sõnab ta.
Üle 300eurosest sissetulekust pool maksab Veberson lastele alimentideks, veel mõni maks, nagu ratastooli soodusrent, ja elamiseks jääb kolm kuni viis eurot päevas. «Iga päev on kui üks suur katsumus, millega tuleb osata harjuda. Igapäevatoimingutega olen õppinud suuresti käte jõul juba hakkama saama. Ka kapi otsast saan asjad kätte. Nüüd hakkab telekas üles ütlema ja tean, et seda mul välja vahetada pole võimalust, kuid küll kuidagi peab sellegi saama,» arutleb ta.
Toas liigub Meelis Veberson tavalise ja linnapildis elektrilise ratastooliga. Harva üksi, sest siiani on aega temaga kaasa tulla olnud kas kellelgi lähedastest või sotsiaalmajast leitud sõbrataril.
Üksi ta kuhugi minna väga ei tahakski ja lapsi ka päris iga päev tülitada ei tihka. «Neil ju ka selles õrnas eas aina rohkem oma tegemisi, tahan nendega ikka hästi läbi saada. Tüdrukute suureks kasvamise nägemine mind tegusana hoiabki,» lausub ta.
Kõik on justkui nii hästi, kui saab olla, kuid Meelis Veberson tabab end vahel mõttelt, et koos jalgadega oleks võinud minna ka mõistus, siis tunnetaks ta vähem praeguse tegelikkuse tõsidust. «Tööd tahaks teha, kuidagigi kasulik olla. Pean kuus ära elama olematu rahaga, kuid tahan tüdrukuid välja jalutama kutsudes neile vähemalt jäätise välja teha. Lillelaadale lähen kasvõi ainult vaatama, selle sissepääsu kaks eurot ikka leian,» mõtiskleb ta.
Telekast päevateemadel rääkivate saadete vaatajana mõistab Veberson, et ühiskond pole veel valmis puudega inimeste jaoks. Eriti neile tööd pakkuma. «Keevitajana küll mitte, kuid muud ma teha ei oska,» lisab ta.
Natukese aja pärast märgib Veberson veel, et ta ju saaks oma mõistuse ja kätega ehk kuidagi ühiskonnale kasulik olla ja lisarahagi teenida. «Usun, et midagi ma ka tegema hakkan, sest millegipärast ma ju ellu jäin, mingi ülesanne mul siin elus on veel täita,» põhjendab ta.
Nii püüab Meelis Veberson mõista sedagi, et tööealise mehena peab ta nüüd uue seaduse järgi hakkama käima töötukassas. Kui siiani sai ta pensioniametist 100protsendist töövõimetuspensioni, siis nüüd tuleb hakata Paides käimistega näitama toetuse saamiseks nõutavat aktiivsust. «Tundub küll imelik, et pean justkui tõendama, et mu jalad pole tagasi kasvanud, kuid enam ei imesta ma sellegi üle, kui uue seaduse järgi tunnistatakse mind osaliselt töövõimeliseks,» ütleb ta.
Et virisemine elus edasi ei vii, rehmab Veberson käega sellegi peale, et peab nendeks sõitudeks Paidesse tellima vallast talle kuus eurot maksva sotsiaalsõiduki. Ratastooliinimesena näeb ta nüüd ka kõnniteede kvaliteeti teise pilguga ning sedagi, et poodidest pääseb ta Türil vaid Säästumarketisse, Grossi ja Maksimasse. «Riietepoodi pole kuskile asja, pean vaid lootma, et keegi mulle toob, näitab ja ostab. Vajan riideid ju ikkagi,» ütleb ta.
Kui Meelis Vebersonil oleks võimalik oma elus aega tagasi keerata, tahab ta uuesti terve olla, kuid ei julge lubada, et jätaks Soomes tsingi keevitamata. Kinnitab vaid, et teeks seda õigete kaitsevahenditega. «Otsisin siis ise paremat teenimisvõimalust ja mõistan neid, kes seda teevad ka praegu, kuid tervise eest tuleb endal hoolt kanda. Teistele oled sa vajalik vaid tervena, kuid tervist ei osta mingi raha eest,» lausub ta.
Kui palun unistada, siis vaatab Meelis Veberson mind suurte silmadega. Tunnen isegi kohmetust, kui ta otsa vaadates ütleb, et unistused olid tal siis, kui jalad olid all. Nüüd elab ta vaid päev korraga.
Kui kohmetu vaikus juba ebameeldivalt pikaks venib, lisab Veberson kui vabandades, et ujuma võiks tõesti ju uuesti minna. «Nii nagu varem sai üle järve ujutud, vabalt mõnusalt, lõõgastuseks tööpäevast. Ma pole ekstreemsete asjade austaja. Teisipäeval juba käisin järve ääres ja proovisin uuesti vesirattaga sõita. Sain kätega kenasti hakkama. Siis mõtlesingi, et lähen veel sel suvel soojemate ilmadega vesiratta pealt ujuma. Nii päev-päevalt ma nüüd elangi ja avastan uusi võimalusi.»