Päevad, mis innustavad kõrgusi alistama

Urmas Glase

FOTO: Erakogu

«Tead, ma üldse ei kahetse, et me siia tulime,» ütles läinud pühapäeval Eesti lennupäevadel mulle vastu jalutanud jäätist limpsiva eakama paari naispool pealt kuulatud vestluses üsna rahulikul toonil.

Urmas Glase

kolumnist

Minu tuttavad hiidlased tavatsevad õnnestunud asjade kohta öelda, et ei olnud s...t. Selline on viis, kuidas eestlane väljendab end, kui midagi on hästi. Ei mingeid ülemäärast braavosid ega mütside õhku loopimist.

Tegelikult oli lennupäevadel palju asju hästi. Oli muljetavaldav galerii õhuässasid Leedust, Lätist, Rootsist ja Itaaliast, kes ei lenda, vaid hullavad füüsikaseadusi eirates taevalaotuses. Klõpsisin melust oma paar tuhat pilti.

Inimesel ei ole füüsilisi eeldusi omal jõul linnuna pilve piirile tõusta ja kõrgusekartus on enamikul kahejalgsetest veres. Vana-Kreeka mütoloogiast teame, mis juhtus päiksele liiga lähedale kippunud Daidalose poja Ikarosega. Ent meid täidab imetlus, kui näeme neid, kes suudavad lennuvahendeid vallata ja piltlikult öeldes vahaga kleebitud sulgi tiibade küljes hoida.

Lennumasinad on kallid ja Eestis on neid vähe, isegi riigil, mis siis inimestest rääkida. Ilma naljata, lennundusmuuseumi on viimase paarikümne aastaga kogutud sõjalennukeid hulga rohkem kui Eesti õhuväel. Aga eksponaadid ei lenda. Õhuvigureid tehakse korra aastas lennupäevadel.

Mono- ja biplaani tüüpi lennukite peadpööritavaid trikke vaadates tundus, et 100 aastat tagasi alanud lennunduse võidukäigus on just propelleriga lennukid sõumaailmas endiselt populaarsuse tipul. Nende kõrval tundus kuue Balti herilase reaktiivlennukite kujundlennud majesteetliku ja väärika kulgemisena.

Päikse kõrgemale tõustes publik elavnes nagu kõigusoojaline kilpkonn ja aplodeeris kõigile pilvedesse täpiks sõitnud pilootidele. Maapealsetes lennuvõimetutes tekkis usk, et nende emotsioonid võivad ulatuda pilvedeni.

Mine tea, igal juhul oli pea kuklasse ajanud rahvast lennupäevadel oluliselt rohkem kui tarka juttu ajaval arvamusfestivalil.

Äsjastel lennupäevade tegi eestlaste debüüdi ettevõtja Jüri Kaljundi, kes paari aasta eest soetas vigurlennuki. Nädalavahetusel tiirutas ta oma oskusi näidates rahvusvaheliselt tuntud pilootidele sooja teha sooviga aasta pärast teiste õhuässade kõrval juba rohkemat suuta.

Mitu eestlasest lennumasinate omanikku tõi oma masina inimestele uudistada. See on märk, et meie eralennundus areneb.

Lennupäevadel läks hästi ka ilmaga. Veel eelmise nädala sees paduvihma lubanud ilmaennustus leebus paariks päevaks, et esmaspäevast uuesti taevaluugid valla päästa.

Reedel lõõtsunud rajumatel tuuleiilidel nii palju kopsumahtu siiski veel jätkus, et laupäeval Nurmsi lennuväljal baseeruvate Eesti langevarjukeskuse hüppajad maas hoida ja Keelutsooni tiibvarjurite õhkutõus ära nullida.

Nende Järvamaa väljade kohal lendama harjunud koer Kerber pidi nukral ilmel oma tähetundi pühapäevani ootama. Ent ka siis lubasid tuulepuhangud tiibvarjureid üksnes trossiga taeva alla tõmmata. Langevarjuridki said oma demohüpped pühapäeval kirja.

Nurmsi lennuväli pole üksnes Kerberi kodu. 1991. aasta ühel septembri nädalavahetusel, kui enamik eestlasi kartuleid võttis ja Eesti oli just taastanud iseseisvuse, kanti sellel murukattega rajal taasloodud riigi lennumasinate registrisse esimesed lennukid – paar Nõo lennuklubil õppelennukit Jak52.

Noore ajakirjanikuna sündmust kajastades sain sel päeval Jaki kokpitis kaasa teha surmasõlme ja hoida käes lennuki juhtkangi.

Nii on Järvamaa Eesti lennundusajaloos olulisel kohal ja Nurmsi lennuväli on seni Eesti langevarjusportlaste keskne harjutuspaik. Seda kinnitab sealt mulle maakoju kostev iganädalane lennumootori podin.

 «Tead, ma olen siin väljapandud sõjalennukitest lennanud kolmega,» ütles Paidest pärit endine Eesti õhuväe ülem Vello Loemaa mulle keset muuseumiplatsi seistes ja käega angaaride poole viibates.

Ma loodan, et ei lobise välja saladust, kui avaldan erru läinud sõjalenduri mõtte. Ta ütles, et on kogunud Eestist pärit sõjaväelendurite kohta ajalugu ja pakub lennundusmuuseumile muuseumilennukitele lisada viited, kes neist millise sõjalennuki juhtkangi on peos hoidnud.

Minu arvates on mõte mõistlik, sest olen kohanud kulmukergitajaid, kes küsivad, mis seost peaks Tartu taha muuseumi kogutud Nõukogude hävitajatel olema tänapäeva Eestiga? Aga palun väga! Kui eestlasi võis kirjanik Hemingway arvates leida igast sadamast, siis küllap on neid jagunud ka erinevate sõjamasinate kokpitti.

Mäletan Loemaad nägupidi juba keskkooliajast: Paide I keskkooli sõjalise õpetuse klassis olid kõikide sõjakooli läinud vilistlaste pildid seinal. Tema mind ei teadnud. Mis sellest, et teenisin Kaukaasias kaks aastat lennuväeosas, mille diviisi komandöri asetäitja ta toona oli.

Meie 36. taevasinine õhuväe diviis paiknes NSV Liidu lõunapiiril Mustast merest Kaspiani ja sõdureid oli rohkem kui praegu kaitseväes ajateenijaid, ning mina ja veel paar järvakat olime piisaks meres.

Juhtus nii, et sattusin 350 kilomeetri kaugusse diviisi staapi alati siis, kui kaasmaalasest komandör viibis eemal. Küll rääkisime nüüd, 30 aastat hiljem, ammustest teenistuspaikadest ja ühistest tuttavatest ning tõdesime, kui väike on maailm.

Lennupäevadel oli vahva, et Tapal endise sõjalennuvälja maadel tänapäevases kaitsejõudude baasis paiknevad brittidest ja prantslastest liitlased tulid esimest korda nii suure rahva ette näitama ja seletama, mida nad siin koos meie relvavendadega askeldavad.

NATO moodsad tankid ja soomustehnika oli õhuässade kõrval vaieldamatult päeva nael. Ronisin minagi lahke punapõskse briti ohvitseri õhutusel seest kitsukesse tanki torni ja sain tankisti lühikursuse.

Relvad on meessool aastatuhandeid näppe sügelema ajanud. Paljudele lastele ja nende isadele olid üüratud sõjamasinad lennukitele tõsiseks konkurendiks ja murule rivistatud käsirelvade taha sirutasid end silm vidukil sihtima suured ja väiksed.

Nädalavahetusel trehvasin paljude lennundushuvilistest järvakatega. Annast pärit lennuakadeemias sõjaväelisel erialal õppiva sugulase Gerdile jõudsin üksnes terekätt anda ja vahetada paar sõna, sest kursandimundris tudengil oli korraldusmeeskonnas pakilisi tegemisi.

Mäletan oma lapsepõlvest, kui oodatud olid Väinjärve veepeod, kus metsavaht põristas päev läbi huvilende teha. Korra läks minulgi õnneks vanemad pehmeks rääkida ja saada hingemattev elamus. Samasuguseid lapsi seisis jonnimata tunde kopteritiiru järjekorras ka läinud nädalavahetusel lennundusmuuseumis.

30 aasta tagusel suvel nägin mitu puhku unes kodutaevas kihutavaid hävitajaid, nagu oleks aimanud, kuhu sundteenistus mõne kuu pärast viib. Garnisonis, kus oli polgujagu ründelennukeid Su 24, olid oskusi lihvivate pilootide lennusõud igapäevane rutiin.

Minu lapsepõlves oli Eesti nõukogude riigi läänepiiri valvavat õhuväge täis pikitud ning suviti oli reaktiivlennukite möiretest poolel Eestil õhk paks. Eks olnud ka kosmose vallutamine täies hoos, mistõttu unistasid paljud lapsed lenduri või kosmonaudi kutsest.

Tänapäeval kirjutatakse pea igast sõjalennukite harjutuslennust lehes kui sündmusest. Kümneid kordi päevas tõmbavad taevalaotusse vaevukuuldavalt jutte kuskil kilomeetrite kõrgusel Hiinast Ameerikasse rühkivad lainerid, aga need ei puutuks nagu üldse meisse.

Mul on hea meel, et meil on koht, kus suured ja väiksed saavad teraslinde oma käega katsumas käia ja piloodikabiini piiluda. Pühapäeval lennuraja kõrval pea kuklasse ajanud president Kersti Kaljulaid oli meeldivalt imestunud, et suur muuseum ja õhusõu seisab ühe mehe eraalgatusel ja entusiasmil.

Lennupäevade hing ja asutaja Mati Meos tahtis noorpõlves saada lenduriks. Ei saanud. Ometi leidis ta oma unistuste elluviimiseks ja lennundusega tegelemiseks teise tee, millest on võitnud terve Eesti. 15 000 inimest lennupäevadele publikuks saada on kõva sõna.

Ka minu algklassialine laps ütles lennupäevadelt naastes, et tema arust oli äge. Muidugi läks suur osa rõõmust batuudi arvele. Ent noorhärra sai lennata piloodi kõrval nii helikopteri kui ka lennukiga ja usun, et see oli elamus, mida perega reisiplaaneriga Türki lennates ei saa. Ehk innustab pilvepiirilt avanenud vaade teda ja teisi tulevikus kõrgemalt lendama.

    Tagasi üles