Noorte blogijate elu köidab tuhandeid lugejaid

Blogija Jane Almers Foto: Maija-Liisa Marjapuu

Blogida on tänapäeval nii populaarne, et ilmselt teab igaüks kedagi, kes internetiavarustes seda teeb. Mõnel blogijal on õnnestunud oma veebipäevikuga koguda nii palju tuntust, et peale kirjutamisrõõmu toob see talle ka raha sisse.

Järvamaal on sellised edukad blogijad näiteks Paidest pärit Marili Kõiv (25) ja hiljuti pealinnast Paidesse kolinud Jane Almers (23), kelle postitusi loevad päevas sajad või lausa tuhanded inimesed.

Jane (janeblogi.ee) ütleb, et hakkas blogima juba 2012. aastal. Toona oli sõna «blogi» talle nii võõras, et ta nimetas sissekannete tegemist lihtsalt virtuaalpäeviku pidamiseks.

Jane pihib, et pärast esimese lapse sündi tekkisid tal ärevus- ja paanikahäired. Ta hakkas üha enam veetma aega kodus nelja seina vahel ja suhtlus välismaailmaga hääbus. «Tundsin end väga üksikuna ja hakkasin kasutama oma fantaasiat ning kirja panema teismeliste teemadel järjejutte,» lausub ta.

Peagi avastas Jane kirjutamise teraapilise mõju ja hakkas siis juba oma elust avalikku blogi pidama. «Mu blogi räägib minust ja mu pere elust ning kõigest sellest, mis ühe noore inimese elu juurde kuulub,» ütleb praegu kolmandat last ootav Jane.

Just eluliste blogide kategoorias võitis Jane Almers tänavu Eesti blogiauhindade jagamisel kolmanda koha.

Siiski kehtivad teatud piirid, mida Jane oma blogis kunagi ei ületa. Näiteks ei kirjuta ta kunagi oma pere rahaasjadest, intiimsematest teemadest või oma laste arengust. «Enne tuleb ikka mõelda, kui miskit kirja paned ja avalikkusega jagad. Proovin selle moto järgi blogida,» ütleb ta.

Kahjuks on Jane tunda saanud ka blogimise varjukülgi. Nimelt paar aastat tagasi hakkas keegi anonüümne kiusaja teda virtuaalselt ahistama. «See inimene riputas minu, mu elukaaslase ja laste pilte igasugustele pornosaitidele, kus ta proovis mu lapsi orjadeks maha müüa või inimkaubitseda,» lausub ta. «Veel tegi ta Perekooli foorumisse teema, kus väitis, et ma peksan oma lapsi kurikaga ja minu elukaaslane on äsja vanglast välja saanud sarivägistaja. Muidugi ei puudunud  minu andmetega varikontod, mille alt suhtles ta minuna tuttavatega.»

Jane ütleb, et ahistaja kirjeldas ka tema kodukoha ümbrust ja vihjas, et teab, kus pere elab ja millises lasteaias  lapsed käivad.

Laste pärast hirmul olnud Jane teavitas võimalikust ohust lasteaiakasvatajaid, sest ta ei teadnud, kas ahistaja blufib või räägib tõtt. «Ma ei osanud oma elu kõige jubedamas unenäos ka ette näha, et võin millegi sellise osaliseks saada,» sõnab ta.

Pärast sellist kiusamist kadus Janel tükiks ajaks blogimis­isu ära. Ta ei tea veel, kes teda nõnda ahistas, menetlus käib siiani. Ahistajast pole õnneks enam midagi kuulda olnud ja nüüd kirjutab Jane oma blogisse samasuguse innuga nagu varem.

Paar aastat tagasi õnnestus Janel ühendada meeldiv kasulikuga ja hakata oma blogiga raha teenima. Üle-eelmise aasta märtsis lasi ta ühel reklaamfirmal oma blogisse mõne reklaami paigaldada. «Summa tiksub selle pealt, palju neid reklaame näidatakse ja kui palju peale klikitakse,» ütleb ta.

Jane sõnab, et blogiga teenitud raha ei moodusta tema sissetulekutest just olulist osa, kuid hea lisaraha on see siiski. «Juunis võtsin reklaamide pealt välja 150 eurot, mis kogunes mitu kuud,» lisab ta.

Jane on kirjutanud ka reklaam­artikleid, mille eest ta on saanud tasuta tooteid või teenuseid proovida. Siiski kinnitab ta, et pelgalt materiaalse kasu pärast ta ei blogi.

Varem elas Jane oma perega Tallinnas, kuid hiljuti otsustas Paidesse kolida. Raplas sündinud ja Vändra ligidal Võidulas ehk maal üles kasvanud Jane ütleb, et igatses pealinnas elades iga jumala päev maa järele. «Ühel heal päeval mõtlesime, et kolime maale ära. Riputasin blogi Facebooki lehele üles kuulutuse, et soovin üürida maal korterit või maja. Sain hea pakkumise Paidesse ja mõtlesime, miks mitte. Ehitame oma elu täiesti uues kohas üles,» selgitab ta.

Alguses oli perel Paides raske kohaneda, nad tundsid end siin võhivõõrastena. Peagi hakkas kõik sujuma: nad said linna sissekirjutuse, lastele lasteaiakoha ja ilmadki läksid ilusamaks.

Nüüd ei kujuta Jane enam ettegi, et võiks kuskil mujal elada. «Siin on mõnus,» ütleb ta.  «Meid pani imestama, et siin ollakse nii viisakad. Inimesed naeratavad ja teretavad vastu jalutades. Lastel on samuti siin palju parem ja vabam olla.»

Jane märgib, et saab Paides elades blogijana märksa rohkem tähelepanu. Mitmel korral on talle tänaval ligi astutud ja tere öeldud või sotsiaalmeedias kirjutatud, et loetakse tema blogi. «Mul on selline tunne, et siin vist elabki enamik minu blogi lugejaid,» lisab ta naerdes.

Paidest pärit Marili Kõiv (storytelling.ee) on pidanud blogi kümme aastat. Miks ta kunagi veebipäevikut pidama hakkas, Marili enam täpselt ei mäletagi. Ühel hetkel lihtsalt juhtus nii, et blogi kujunes talle kohaks, kus oma igapäevamõtteid ja fotosid jagada.

Kümne aasta jooksul on blogi Marili meelest palju muutunud. «15aastane Marili postitas tobedaid pilte ja veelgi tobedamaid lugusid (teismelise ängistus ja muud «suured» mured),» meenutab ta. «Praegu võib mu blogi kategoriseerida elustiiliblogide alla, sest kirjutan kõigest, mis mulle meeldib. On moodi, (loodus)kosmeetika teemasid, muresid, esoteerikat, kunsti – kõike.»

Nagu Jane, nii on ka Marili seadnud endale mõne piiri, millest ta blogis üle ei astu. Näiteks ei kirjuta ta kunagi oma perekonnast ega maini nimeliselt isegi teisi blogijaid ega sõbrannasid. «Ma arvan, et minu blogi peaks olema minust ja ainult minust. Korralik egoist, eks ole?» sõnab ta naerdes.

Ühtegi postitust pole Marili kahetsema pidanud. Küll on ta sadu vanu postitusi ära kustutanud, sest tahtis oma veebipäevikut paremale tasemele viia.

Marili kinnitusel on blogi täielikult tema hobi, millega sissetulekut ei kaasne. Küll teeb ta vahel koostööd firmadega, kes pakuvad talle tasuta tooteid proovida.

Samuti saab Marili blogi kaudu mitmesugustel üritustel käia. «Ma ei võta vastu kõike, mida pakutakse, aga viimasel ajal on mind märgatud rohkem kui looduskosmeetika austajat ja äraütlemisi on järjest vähem. Kiitus turundusinimestele!» lausub ta.

Alustavatele blogijatele paneb Marili südamele mitte hakata kirjutama selle pärast, et tasuta asju saada. Sellise mõtteviisiga blogi kaua ei ela. «Sul peab ikka seest tulema soov kirjutada ja isegi kui see soov on ainult kord kuus, siis blogidki kord kuus,» ütleb ta.

Marili on blogi kaudu leidnud väga armsaid sõbrannasid ja mõttekaaslasi. Ka töö juures on mõni kolleeg teda kiitnud. Marili märgib, et selline kiitus paneb teda heameelest punastama. «Need hetked on lihtsalt nii armsad ja sageli olen lihtsalt nii kohmetu,» ütleb ta.

Marili lisab, et ta unustab vahepeal ära, et peale pere on tema blogil veel hulk lugejaid.  

Kodulinnast Paidest rääkides ütleb Marili, et jõuab siia järjest harvem. «Mul on tegelikult Paides nii palju pereliikmeid, keda tahaks iga päev näha, aga kahjuks kahe töö ja hobide kõrvalt lihtsalt ei jõua,» lausub ta.  Paidesse tagasikolimisele pole Marili mõelnud, kuigi unistab oma majast ja aiamaast.