Kas hingamine tuleks muuta kohustuslikuks?

Järva Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Ints
Indrek Ints Foto: Internet

Tsiviilõiguses kehtib põhimõte: kõik see, mis pole keelatud, on lubatud. Kui palju peaks reguleerima inimeste elu käskude ja keeldudega?

Indrek Ints

Päästeameti ennetustöö osakonna juhataja

Veesõidukis päästevesti kanda pole kohustuslik. Selle üle, kas kirjutada seadusesse vastav nõue või ei, on korduvalt vaieldud. Seni on jäänud kõlama mõte, et iga inimene otsustab ise, kui kallis ta elu talle on. Käskude ja keeldude ühiskond viiks absurdini, kus tuleks kehtestada ka söömise ja hingamise kohustus.

1959. aastal tulid Euroopas esimest korda kasutusele turvavööd. Turvavöö leiutamise au kuulub rootslasele Nils Bohlinile. Ligi 60 aastat hiljem saame tõdeda, et turvavöö vajalikkuses ei kahtle enam keegi. Eraldi teema on turvavööd bussides, kuid üldiselt on ühiskonna hoiak, et turvavöö peab olema kinni. Tõsi, see on ka seaduses kirjas.

Kui kõrvutada Eestis ringi vuravate autode hulk ja veesõidukite arv, siis on selge, et esimesi on märgatavalt rohkem, mistõttu on ka enam õnnetusi ja sõnum – turvavöö päästis elu – kõlab sagedamalt kui päästevestiga seotud lood.

Turvavöö ega päästevest pole maagilised abivahendid. Oli, on ja jääb selliseid õnnetusi, kus turvavööst või päästevestist kasu pole, aga need on üksikjuhud. Ebaõiglane on rääkida erandlikest olukordadest, kui sadu kordi aastas päästab vest kellegi elu.

Tihti on päästevesti vältimine kinni mõtteviisis – inimene leiab, et ta oskab ujuda ja lisaks tunneb ennast vestiga ebamugavalt. Ajad, mil päästevest tähendas korkidest kõva koorikut keha ümber, on ammu möödas. Nüüd on olemas erinevat tüüpi päästeveste – lastele, kaluritele, sportlastele jne, oluline on leida just enda vajadustele sobiv ja õiges mõõdus päästevest. Unustada ei tohiks ka pere lemmikloomi. Üllatusena võib tulla fakt, et kõik koerad ei oska ujuda.

Päästevestist on kasu ainult siis, kui see on seljas. Ümber läinud paadist või jahedas vees hulpides on vesti kätte saada ja selga panna ülimalt keeruline, peaaegu võimatu. Rääkimata olukorrast, kus inimene on vigastatud või teadvusetu.

Inimesed kipuvad ka oma ujumisoskust üle hindama ning usuvad, et suudavad vette kukkudes tõmmata kaldal viibijate tähelepanu. Ekslikult arvatakse, et uppuja saab vees kätega vehkida ja karjuda, tegelikult tuleb tal võidelda vee peal püsimise, lainete ja jahedusega ning energiat vehkimiseks või karjumiseks ei jätku.

Ujumisõppe ajalugu on Eestis suhteliselt lühike. Üles on kasvanud mitu põlvkonda inimesi, kelle ujumisoskus on kesine. 2018. aasta jaanuarist rakenduva põhikooli õppekava järgi peavad lapsed saama kolmanda klassi lõpuks koolist eakohased veeohutusalased teadmised ja ujumisoskuse.

Eesti on seadnud eesmärgi jõuda aastaks 2025 veeõnnetustes hukkunute arvuga Põhjamaade tasemele, mis tähendab maksimaalselt 20 uppunut aastas. See pole lihtne, aga kindlasti mitte võimatu, juhul kui iga inimene oma panuse annab.

2016. aastal uppus Eestis 47 inimest. Päästevest oli nõuetekohaselt seljas vaid ühel hukkunul. Iga kolmas inimene uppus järves. Seega on oluline meeles pidada, et päästevest pole mõeldud vaid avamerel seilamiseks, vaid kasutamiseks ka jõgedel, järvedel ja väiksematel veekogudel. Selle aasta kuue kuuga on uppunud juba 22 inimest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles