«40 000 raisatud töötundi,» poriseks vana kooli ökonomist äsjasel arvamusfestivalil iga pea 10 000 osalise Paide Vallimäel veedetud aega nelja tunniga mõõtes.
Mida arvata festivalist endast?
17. august 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Glase
kolumnist
«Loodripolk!» hüüataks mõni Vargamäe ihurammul põhinevat tööd hinnanud mees. Või mis polk? Suisa terve diviis! Kahe päevaga istuti laiaks ikkagi kokku ühe inimese 20 aasta tööaeg.
Selle üüratu ajaga võinuks ehitada tänavatäie maju või kibekiirel saagikoristusajal varuda salvedesse tonnide viisi uudsevilja. Nemad aga kõlgutasid selle suve päikeselisimate ilmadega vana ordulinnuse varemetel jalgu, pikutasid puude vilus, ajasid larapit ning käisid Paide keskväljakule ehitatud logelemisplatsil pidutsemas.
Keskmine järvakas endiselt ei paistnud pistvat oma nina arvamusfestivalile. Paidekad kannatasid ära linna peal koeri jalutanud võõrad ja autohullud ohkavad kergendatult, kui kesklinn on jälle endiseks koristatud.
Ometi on üle Eesti tuhandeid kodanikuaktiviste ja ärksaid inimesi, kes igal aastal kipuvad augustis Paidesse arvama ja arvamusi ammutama. Neile on arvamusfestival oluline peatuulutus.
Festivali ilmestanud poliitikud ja prominendid olid nagu Olümposelt lihtrahva sekka laskunud jumalad, kellel iga möödakäija võis nööbist kinni võtta, sest erinevalt antiikjumalatest nemad oma kohalolu ei varjanud.
Kohatud tuttav ameeriklane küsis esimese asjana, kas tean, et president käis ennist Vanalinna kohvikus. Nojah, ise nägin järgmisel päeval samas üht erakondade esimeeste debatilt naasnud poliitikut kohvi tellimas.
Mõnele suurest riigist pärit võõramaalasele võib see tundudagi Alice`i sattumisena Imedemaale, aga vähemalt Paides on see igal aastal augusti keskpaiku ootuspärane.
Riiki või omavalitsusi ohjavad härrad ja prouad olid surelikega läbisegi patseerides väga osavõtlikud. Eks kohalike valimiste hakul ole vaja ennast näidata ja poolehoidjaid ergutada ning uusi toetajaid leida, seega teha kihutustööd.
Peale selle oli festivalil hulk riiki esindama komandeeritud sõnades vaoshoitud ametnikke. Jäägu lugeja arvata, kas nad võtsid seda tüütu nädalavahetust rikkuva kohustuse või tõelise rõõmu ja naudinguna.
Üks mu tuttav meediaekspert avaldas oma tähelepaneku, et ka meediakontsernid polevat väljas niivõrd ühiskondlike debattide pärast kui omale lugejaid püüdmas, selmet kajastada mõtete ja ideede virvarri.
Ehk ongi festivalist saanud mõtete vahetamise asemel arvamuste laat, kus osalejad ei tule enam omakasupüüdlikult arutlema ja kuulama, vaid oma mõtteid teiste pähe istutama, ennast näitama ja müüma?
Mõnigi tuttav märkis, et liiga palju räägiti poliitikast: ikka pagulased ja ikka Vene karu. Ei midagi uut, mida varem lehest lugenud poleks.
Vabaerakonna esimees Artur Talvik ütles meedias, et arvamusfestivali aruteludest on saanud meelelahutusvorm, mis ei vii kuhugi, aga erakonnaga tulemata ka ei saa jätta.
Ta võrdles festivali koguni keskpärase rokifestivaliga, kus tüdrukud tulevad vaatama ägedaid poisse ja poisid ilusaid tüdrukuid ning poole kõrvaga kuulatakse mõnda bändi.
Pagan, kui jätta paar töist kohustust kõrvale, siis ka mina kasutasin festivalialal aega rohkem ammuste tuttavatega lobisemiseks kui arutelude kuulamiseks ja oma mõtete vahele ütlemiseks – seega lahutasingi meelt.
Päev enne arvamusfestivali muretses Päevalehe arvamustoimetuse juhataja Alo Raun, et tema lemmikfestival on kaotamas värskust ja vajaks midagi uut, ühe näitena asukoha vahetust.
Küsisin laupäeval talt Vallimäel otse, ega teda ole Paides nende sõnade eest veel natist sakutatud. Alo tundis end turvaliselt ja lisas, et viis aastat on unistatud ning tema soov on, et toimuks kvalitatiivne hüpe uude järku ja järgneks nüüd ka mõni tegude festival.
Ent on hulk inimesi, kelle kõrvust oli arvamusfestival vist täiesti mööda läinud. Näiteks ei pidanud riigiteedel töid plaaninud ametkonnad Paide festivalile peamiselt Tallinna suunalt liikvele läinud autoderodu miskiks ning otsustasid just selleks ajaks kulmineerida teeremondi Annas ja ümberehituse Mäo–Paide lõigul.
Paide väravas on asfalttee üles kaevatud ning viimase viie kilomeetri läbimine vihma ja suure liikluskoormuse tõttu auklikuks muutunud porirajal kümnekilomeetrise tunnikiirusega ukerdamine oli paras kiruma panev katsumus.
Kui mõni kaugemalt tulnud tuttav teetööde ajastuse üle imestas, lõõpisin vastu, et see pole midagi, öösiti tõstetakse Paidest välja viidavatel teedel kõik sillad ka üles. Muidugi oli see minu totakas nali.
Viriseda võib alati. Paide ja Järvamaa mainele on arvamusfestival kasulik, tõmbab tähelepanu, toob kohale riigi kogu poliitilise ja vaimueliidi ja tuhandeid rõõmsaid inimesi ning mõjub ühiskondlikult aktiivsemale osale inimestest värske õhusõõmuna, mis paneb korrakski elu käima.
Festivali ettevalmistusse on kaasatud palju kohalikke ärksaid inimesi ja noori, kellest on loota kodanikuühiskonna edendajaid ja kogukonna arendajaid. Ka see on hea.
Ent tõsi on ka, et eelmisel neljal arvamusfestivalil käies pole ma järjest kohanud tuttavaid, kes kurdavad kui kokkulepitult, et rahvast on hõredamalt, aruteludes pole särtsu ja korratakse juba kuuldud mõtteid.
Küllap annab viie aastaga heaks meeskonnaks harjutatud inimestega teha sama liistuga inertsist veel aastaid jutufestivale 10 000 inimesele.
Kindlasti on president, erakondade esimehed ja muud prominendid jälle kohal nagu viis kopikat. Ju on lahked rahakraane lahti keerama ka toetusfondid ja Paide linn, et asi Eestimaa südames edasi kestaks.
Usutavasti on kiidusõnade vahele korraldajateni jõudnud ka kriitilisi infokilde. Praegu on aega rahulikult analüüsida ja kaaluda, mida on võimalik värskemaks ja põnevamaks muuta mitte ainult vormis, vaid ka sisus.