Kas maakondade Eesti?

Garri Raagmaa Foto: Internet

Põlva maavanem Igor Taro kirjutas Postimehes, et loogiline oleks maakondlik jaotus kõikjal riigis üle vaadata, sest valdade liikumisega tekib selles võrgustikus palju ebaloogilist.

Garri Raagmaa

TÜ regionaalplaneerimise dotsent

Valitsuse otsus maavalitsused pool aastat varem algul plaanitust kinni panna oludes, kus omavalitsuste reformi sabad veel sõlmes ja rollid tänini jagamata, on ikka päris segane lugu.

Kuidas öelda alles end määratlevatele omavalitsustele, et tehke nüüd maakondlikke arengukavu ja korraldage muud värki, mis maavalitsustest üle jääb? Öelda ju isegi võib, iseasi, kas ja kui, siis millal midagi toimuma hakkab.

Peale ametlike, riiklike funktsioonide on hulk maakondlikke tegevusi, näiteks olümpiaadid, aasta isa ja ema või ilusaima kodu valimine, kergejõustikurekordid (kas nüüdsest lähevad Lihula elanike tehtud rekordid igavesest ajast igavesti Pärnumaa rekordite raamatusse?). Maakonnapõhised on paljud MTÜd, muu hulgas Kaitseliidu malevad.

Mis piirides seda kõike nüüd korraldada? Milline institutsioon seda teeb, kui kohalike omavalitsuste (KOV) liidud ei toimi ja KOVid omavahel kokku ei lepi? Kas asjaosalised on ülepea uute piiridega rahul?

Enamasti ei küsinud valdade liitmise eestvedajad inimeste nõusolekut mujale maakonda kolimise kohta. Seto küsitlus oli erand.

Ja veel. Kas Saaremaa (32 000 elanikku), Muhu (1887) ja Ruhnu (147) valla tarvis pole napakas omaette maakonda pidada? Rääkimata Hiiumaast. Küsimusi jagub.

Aga pole halba ilma heata. Halduskriisi ei tohiks raisku lasta. Jätaks lõpuks ehk ajalukku nõukogude võimu pärandi Eesti halduses? Iseseisvumise taastamisel jäid piirimuudatused tegemata.

Enamik Eesti maakondi on ajalooliste keskuslinnade nagu Kuressaare ja Viljandi toimeregioonid. Saaremaa ja Sakala muinasmaakond, Vene tsaaririigi Arensburgi ja Fellini kreis ning nõukogude lõpuaja Kingissepa ja Viljandi rajoon olid samade keskuste ja enam-vähem sama territooriumiga.

Stalinistlike haldussegaduste järel liidetud Jõgeva, Põlva ja Rapla rajoon pole aga siiani saanud toimeregioonideks ega nimetet linnad oma haldusterritooriumi keskuseks.

Märjamaa, Räpina ja kunagine Liivimaa kuningriigi päälinn Põltsamaa on ikka oma asja ajanud ega ole tahtnud «raudteekülade» võimu tunnistada. Viimasena mainituist endistki käiakse üha enam Tartu-Tallinna tööle-kooli.

Küll tuleks uute liitmiste-lahutamistega olla ettevaatlik. Kahe põlvkonnaga on uusmaakondade elanikel tekkinud arvestatav identiteet.

Mingi ajaloolise seisu kaardi 1:1 taastamine ei toimi, sest ruum kui elus organism muutub pidevalt. Maaelanikkond on näiteks viimasel paarikümnel aastal pealegi kolmandiku kahanenud. 1881. aastal elas toonasel Läänemaal 78 400 inimest, neist vaid umbes 3000 Haapsalus.

Läänemaa alla kuulunud Hiiumaa viimase sõja eelsest rahvastikust on registri järgi alles ainult pool ehk ligemale 9000, nondest omakorda veerandik-kolmandik suvehiidlased-osikud (osaajaelanikud), kes teenivad raha mandril või välismaal ja üksnes suviti-nädalavahetuseti saare peal jälgi teevad. Seega reaalselt lausa kolm korda vähem.

Kohtla-Järve rajooni, praeguse Ida-Virumaa elanike arv kasvas elektrijaamade, põlevkivi- ja muu tööstuse rajamisega nõukogude rahvaste paabelina pea neli korda – üle 230 000, et viimastel kümnenditel jälle kiiresti kahaneda.

Kuid kõiki ametnikke ei tohiks koondada Tallinna. Riigiametnike kohalolul on veel olulisem vajadus. Nimelt on poliitika tegemisel – kui ikka tahta, et see toimiks ja ühiselu reeglid vähegi vastaksid tegelikkusele – on tarvis tunda kohalikke olusid, inimesi ja huvigruppe.

Probleemid tuleb sõnastada, viia seadusandjatele ja anda ministeeriumidele pidevalt tagasisidet regulatsioonide toimimise kohta. Praegu see ahel alati ei toimi.

Üks valdkondi, kus kohalikud huvid erinevad üksjagu riigi huvidest (näiteks kergliiklustee versus Rail Baltic) on ruumiline areng ja planeerimine.

Nii mõnigi kohalik loodusobjekt või kultuurikild võib olla üleriigilise, Euroopa (lendorava elupaigad) või lausa globaalse (Kihnu, Seto ja Võro UNESCO) väärtusega.

Eesti territoorium on elanike vähesusest hoolimata ikkagi sedavõrd suur, et ühtlase ja kestliku arengu huvides peaks võimekaid keskusi olema rohkem kui üks, kaks või neli.

Ja veel. Riigi keskkonna- ja muinsuskaitsjad on mitmes kohas sarved kokku löönud, väänavad paragrahve ja kipuvad omavahel kiseldes kohalike elanike elu võimatuks muutma. Keegi peab neid erimeelsusi tasakaalukalt lahendama.

Kuulda on jälle plaanist laiali pillutatud riiklikud kohahalduse kontorid riigimajadesse koondada. Selle võiks ju ühildada ametkondade väljakolimise plaaniga, selmet vaatab iga keskkontor, kuidas talle kasulikum tuleb.

Praegune haldusreform loksutab siin-seal seisvat vett ja loob paremad eeldused, pakkumaks senisest efektiivsemalt seadusega ette nähtud teenuseid.

5000 elanikku on ikkagi vähe, et pidada gümnaasiumi või ujulat, rääkimata kutse(kõrg)koolist või korraldada transporti ja ettevõtlust.

Alla 10 000 töötajaga üksused ei evi üldjuhul kriitilist võimekust, et arendada ettevõtlust ja luua öökohti. Sestap Taanis ja Soomes veetigi haldusreformi alampiir 20 000 elaniku ligi.

Keegi peab kokku võtma piirkonna ettevõtjad, sealhulgas (kaas)rahastama päris kenasti toimivaid, kuid EASi (ettevõtluse arendamise sihtasutuse) bürokraatia alla ägavaid ettevõtluskeskusi, ja muud osalised. Kavandama, plaanima, rajama taristut, transporti, haridust praegusest suuremal territooriumil.

Teine suur lahendamata probleem on rõngasvallad: kaks Rakveret, Viljandit ja Võru. Linnadest tahetakse saada küll teenuseid, kuid ühiselt panustada nii väga ei soovita.

Oht on dubleerida, nagu oli 1980. aastatel, mil majandid ehitasid endale ujulaid ja uhkeid kultuurikeskusi, aga ülalnimetet linnades polnud isegi korralikku spordihalli.

Üks lahendusi on anda keskuslinnadele lisaeelarve (miskit ongi juba ses suhtes kavas), nõndanimetatud linnaõigused, et tagada laiema ulatusega teenused, mida ei ole mõtet igas KOVis pakkuda.

Teine lahendus on moodustada uusmaakondlik tasand: kas riikliku planeerimisregiooni või eripädevusega kohalike omavalitsuste liiduna, on suuresti maitseasi.

Aga vaja on tugevat, kindla eelarve ja võimekusega institutsiooni, mis suudab palgata häid inimesi. Määrav võiks olla keskuslinna tugevus, selle reaalse tagamaa suurus – funktsionaalsus: kuhu inimesed-ettevõtted niikuinii tööle-kooli ja teenust saama käivad.

Piiride sättimisel on oluline tunnetuslik kuuluvus ja ajalugugi. Vana-Võromaa pole kuhugi kadunud ja aitaks kindlasti piirkonda ühisele meelele saada ja paremini müüa. Kas kunagine Lääne-Saare piiskopkond võiks olla ehk mudeliks Lääne-Eestile?

Valga kreisil on küll soliidne ajalugu, kuid selle 11 kihelkonnast üheksa asusid täies mahus Läti alal. Lätlastega ühist maakonda ilmselt niipea ei tule.

1921. aastal naabritelt laenatud tükid pole aga 100 aastat hiljemgi Valgaga kokku kasvanud: Tõrva mulke kisub Viljandi poole ja Otepää inimesi pigem Tartusse. Aga Valga ise? Tartus on vist lootust vähem löögile saada?

Ka Jõgeva ja Mustvee rahvas on ikka Tartu vahet käinud. Põltsamaal on ühine ajalugu Viljandiga, aga Tartu ja Paidega on ühendusi ja käimist rohkem. Järvamaa kisubki naa pisikeseks.

Harjul ja Tartul on oht kasvada jälle liiga suureks. Äkki on Tallinnas ummikutes istumise asemel nutikam sõita Harjumaa asju ajama hoopis Raplasse? Ka kontorid on seal odavamad. Autosid tuleb esialgu juurde, aga Rail Balticu peal saab varsti Ülemistelt Raplasse paarikümne minutiga.

Arvesse tuleks võtta tulevikutegureid. Virumaa oli ja on Eesti maapõue varaait. Euroopa suurim fosforiidivaru ei jää maa alla. Põhjaranniku sinisavivaru on lõputu ja lupja annaks peale Rakke toota veel mõnes kohas.

Riigi geoloogiakeskus hakkab kolima Rakverre. Kas ja kus võiks olla kogu Virumaa pealinn? Narva pole kunagi tunnistanud Kohtla-Järve ega hiljem end iseseisvaks võidelnud ja Kirde-Eesti pealinnaks hakanud Jõhvi ülemvõimu.

Läänepoolne rahvas Sondast ja Aserist kiikab pigem vana päälinna Rakvere poole. Maakondade piire võiks omakorda valdade sees sättida nii mõneski kohas.

Põhisisend uue struktuuri moodustamisel peaks tulema uutelt KOVidelt – nad peavad keskust aktseptima või rollid keskuste vahel ära jagama.

Aga erinevalt omavalitsuste liitmisest, kus isikute huvid ja sõbrasuhted mängisid enam rolli, kui ehk tarvis olnuks, tuleks maakondade ümberkujundamisel senisest enam lähtuda funktsionaalsusest ja hallatava ala tulevikuvajadusi arvestavast kriitilisest suurusest.

Aab võiks Tarole ja ülejäänud maavanematele anda veel viimase ülesande: panna kokku uued maakonnad. Et riigi 100. aastapäevaks saaks piiridki korda. Ehk veel ennegi, kui suur vend Soome oma maakonnareformiga ühele poole jõuab.