Mees, kes ajab jalgrattad särtsu täis

Kui ettevõtja Raivo Pink (55) end kodumaja keldrisse minema asutab, võib eeldada, et lähiajal ta trepist üles ei tule. Muusika kõrvus, tööriistad käes, järjekordne elektrijalgratas koostamispukis ning tunnid lihtsalt kuluvad.

Esimese elektrijalgratta ehituse võttis Pink käsile ligi kolm aastat tagasi. Ta tahtis lihtsalt proovida, kas interneti foorumitest loetut saab pärisellu üle kanda. «Tellisin leedukate käest Hiinas toodetud valmiskomplekti. Võetud sai mootor, aku ja juhtmestik, allahindlusega ostsin jalgratta ning ladusin need asjad kokku,» selgitab ta. «Alguses läks sellele hobile sõrm, siis käsi ja edasi muudki asjad.»

Praeguseks on Pink meisterdanud juba seitse jalgratast. Need kõik on ainulaadsed, pandud käsitööna kokku meistri ettekujutust mööda. Nii on nelja koduhoovi veeretatud ja laadima pandud jalgratta hulgas (osa on pereliikmete kasutuses mööda Eestit laiali) näiteks isendid mootoritega 1000 W (endale), 700 W (abikaasa Anule), 250 W (poeratta analoog) ja 2 × 350 W (kokkupandava raamiga ratas, mil veavad mõlemad rattad).

Nii nagu erinevad mootorid, erinevad ka akude mahutavused ja nende pinged. Kõik need komponendid mõjutavad seda, palju saab täislaetud akuga ühe sellise elektrirattaga korraga maha sõita. «Katseliselt olen 1000vatise elektrimootori ja 25ampertunnise akuga sõitnud maha 60 kilomeetrit keskmise kiirusega 35 kilomeetrit tunnis. Tavalaadijaga saan aku uuesti täis umbes kuue tunniga, aga kiirlaadijaga kahe tunniga, ehk aega kulub laias laastus sama palju, kui oled maha sõitnud,» selgitab Pink.

Raivo Pink kinnitab, et nii tehnilisest kui ka visuaalsest küljest on iga uus tema valmistatud elektrijalgratas eelmisest parem. «Ma ei tea, kuhu see asi lõpuks välja jõuab,» arutleb ta. «Üks tark mees on kunagi öelnud, et teadmised on nagu üks saar teadmatuse meres. Kui see saar on pisike, siis kokkupuutepind teadmatusega pole väga suur, aga kui saar kasvab suuremaks, seda enam saad aru, et teadmatust on ikka palju. Jalgrattamaailm on ikka üüratult suur.»

Kõik Pingi elektrirattad on valminud paari-kolme kuu jooksul, pole harv juhus, kui juba valmis ratas jõuab uuesti keldrisse ja ümbertegemiseks pukki. Tekkis uus mõte ja see tuleb teoks teha.

Kõikide nende rataste ehitamiseks kulutatud osiste hinnad jäävad alla tuhande euro jalgratta kohta. See kõik tuleb siiski odavam, kui püüda osta analoogsete näitajatega komplektset ratast kaubandusvõrgust.

Teadmiseks: kui tahta kiiresti ja odavalt jalgratast elektrimootori, aku ja kontrolleri (jalgratta «aju», mis juhib mootori tööd, st tõlgendab kogu ratturi juhthoobadega tehtud tegevuse akult saadava voolu abil mootorile sobivaks – toim) abil sõitma panna, siis selliste osiste hinnad algavad internetist tellides 300-400 eurost.

Kuidas sai see nokitsemishuvi alguse? «Kui ma neljandas klassis isalt võrri lunisin, tuli vastuseks konkreetne ei. Ma olevat veel liiga väike,» meenutab ta. «Asi päädis sellega, et leidsin prügimäelt ühe raami, selle juurde pooliku mootori ja tassisin need kodus kuuri lakka. Kevadel tõstsin sealt alla töökorras võrri.»

Pink lisab, et kui isa oli võrri üle vaadanud ja pärinud juppide päritolu kohta, öelnud ta järgmised sõnad: «Et sa selle ise valmis ehitasid, ma seda sinult ära ei võta.»

Sellest võrrist saigi kõik alguse.

Raivo Pink peab end klassikaliseks nokitsejaks. Ta naudib rattaehitust kui protsessi. Need tunnid keldris on tema kvaliteetaeg. Ükski jalgratas pole valminud liinitööna müügiks, nendega ei taotleta ülimat viimistletust, need kõik jäävad perekonda. «Ma tulen keldrisse ja ehitan ratast täpselt nii pikalt, kui endal huvi ja tahtmist on,» selgitab ta. «Ehitamisprotsess algab tavaliselt pihta visioonist ja internetist raami väljavalimisest. Raam tellitud ja koostamispukki tõstetud, tuleb korraks maha istuda ja mõelda, milline uus ratas siis olema saab. Eesmärgi poole liikumine on nagu lego kokkupanek: tellid, proovid, katsetad ja sobitad.»

Elektrirataste ehitus koguvat Pingi teada üha rohkem hoogu. Inimesed on jõukamad, neil on rohkem vaba aega – põhjusi teab ta nimetada mitu. «Minul on nii, et majalaen on makstud, sellest saigi kolm aastat, lapsed suured, koolid käidud ja oma elamised muretsetud, nüüd kasvavad juba lapselapsed,» lausub ta. «Vahepeal ei tegelenud ma nokitsemisega üldse, kogu aeg oli ettevõttega kiire-kiire. Praegu on üha rohkem nii, et tõused puhkapäeva hommikul üles ja sul ei ole ühtegi kella peale minekut. Nii ongi, et lähed keldrisse, paned muusika mängima, vaatad jalgratast ja tunned end hästi. Ja kui tulemus on midagi sellist, et valmisratast pole häbi näidata, on kogu see aeg ju korda läinud.»

Arusaadavalt on pisikesse töötuppa kogunenud juba paras hulk tööriistu. Osi, millest tulevikus uusi jalgrattaid ehitada, on samuti omajagu. Ainuüksi sadulaid kraamib Raivo Pink küsimise peale kastidest välja neli.

Ja kõik need jalgrattad leiavad seal peres ka päriselt kasutust. Neid kasutatakse kui minimopeede ehk nauditakse elektrimootori abil kulgemist nii kodulinnas lühikestel poeskäikudel kui ka kaugematel reisidel, mis tänavu suvel viisid näiteks Gotlandile, Haapsallu ja Hiiumaale. «Oleme mugavad inimesed ja elektrirattaid niisama väntamiseks suurt ei kasuta,» ütles ta. «Inimene, kes tahab trenni teha, ostab endale maanteeratta. Elektriratas ei ole selleks, loomulikult on meil peres ka tavalised jalgrattad.»

Olgu öeldud, et kui juppidest jalgrataste ehitamises oli teekonna alguses oma teadmiste ja oskustega Raivo Pingile suureks abiks Türi rattapoes tegutsev Aleksander Nõmmik, siis elektrimaailmas tundis ta end koduselt juba enne särtsu täis jalgrataste ehitamiseni jõudmist. Ta on elektri- ja sidetöid tegeva firma Koma Ehituse ASi omanik ja juhataja. Nii juba veerandsada aastat.

7 terviklikku elektrijalgratast ehk üks igale lapselapsele on Raivo Pink seni ehitanud. Kõik rattad on omanäolised.

Kaheksas ratas 2 × 1000 W mootoriga on valmimisel ja võib tulla kallim kui eelmised.