Millest algab suurim julgus?

Eleri Pilliroog Foto: Erakogu

Eesti noortele on internet ja sellega kaasnevad võimalused võrreldavad inimõigusega, ilma milleta oma elu ette ei kujutaks. Oleme harjunud kasutama sotsiaalmeediat sõprade ja perega suhtlemiseks ning igapäevatoimetuste, eelkõige oma saavutuste jagamiseks. See on hea võti ka ümberringi toimuvaga kursis olemiseks. Sotsiaalmeediast arusaamine on aga midagi muud, sest piire ületavad postitused, kommentaarid või like’id võivad panna meid tundma, et varem tajutud inimõigus hakkab meid hoopis mõjutama vastassuunaliselt.

Eleri Pilliroog

Minu lugu on lihtne, kuid tõsine. Põhikooli lõpuklassis sattusin internetikiusamise ohvriks. Minu toonased sõbrad otsustasid nalja tegemiseks luua mulle Facebooki libakonto.

Minule päriselt kuuluvalt kontolt oli võetud pilt ja seda inetumaks moonutatud. Mind kirjeldav teksti sõnakasutus oli vulgaarne ja häiriv. Mis kõige kurvem, loodud libaprofiili vaadates oli selgelt aru saada, mis inimesega on tegemist.

Nägin seda kontot vahetult enne koolivaheaega. See tegi haiget ja ma ei mõistnud, miks peaks keegi midagi sellist üldse tegema.

Samuti oli mõni minu klassikaaslane saanud antud kontoga sõbraks. Mõni isegi postitas sinna kommentaare, nagu «Kas teie tegite seda?» või «Naljakas». Kusjuures «teie» oli asendatud konkreetsete klassikaaslaste nimedega.

Ma ei teinud tol hetkel sellest kontost palju välja. Ei tahtnud, et see minu silme ees virvendaks. Ma ei osanud ka kellegi poole pöörduda. Proovisin keskenduda muudele asjadele.

Pärast koolivaheaega kutsusid klassijuhataja ja sotsiaaltöötaja mind aga enda jutule. Info juhtunust oli ka nendeni jõudnud. Lõpuks pärast emaga rääkimist otsustasime sel teemal politseile avalduse teha.

Alles siis mõistsin, kui tõsine asi on libakonto loomine. Kuna antud kontol oli piisavalt minu isiklikke andmeid, võis seda käsitada identiteedi vargusena.

Kaks aastat pärast juhtunut saavutasime lepitaja vahendusel endiste klassikaaslastega kokkuleppe, mille tulemusel tuli neil teha kiusamisvastane video ning osaleda «Teeme ära!» talgutel.

Lõpuks sai selles mõttes küll õiglus võidule, kuid kogu see aeg oli minule kole ja emotsionaalselt kurnav. Terve klass sai juhtumist teada ning antud konto loojad ähvardasid mind koguni sellega, et teevad ka minu kohta politseisse avalduse.

Tuli ette päevi, kui ma kooli minna ei tahtnudki. Aga kas need emotsionaalsed haavad kunagi ka paranevad, jääb juba igaühe enda mõelda.

Fakt on see, et juhtum, mis oli algatatud naljaga, ei lõppenud naeruga. Loost on õppida kõigil, ka minul, sest kõik, mis ma postitan sotsiaalmeediasse, jääb igaveseks alles.

Aastaid hiljem olen püüdnud ka ise sotsiaalmeedias tähelepanelikumalt toimetada ja panna kiusajaid mõistma, et iga teo tagajärjel kannatab üks reaalne inimene.

Enda kurvastuseks pean tõdema, et küberkiusamine on võtnud väga erinevaid vorme ning terroriseerib endiselt noorte elusid. Nagu kinnitavad ka uuringud, on juba iga neljas Eesti õpilane kogenud küberkiusamist.

Ja see ei ole kaugeltki enam üksikute koolide või suurlinnade probleem. Kiusamine mõjutab kõiki – nii koolinoori, õpetajaid kui ka lastevanemaid.

Nagu sügisel alanud sotsiaalkampaania viitab, on tõesti suurim julgus kiusuohvrite eest välja astuda. Kiusamine ei ole okei ega hakka seda ka kunagi olema.

Kui minu loo taustal juba ka üks inimene järgmist negatiivse mõjuga postitust või kommentaari kirjutades endalt küsib, kas ta ise tahaks, et keegi temale nii teeks, siis oleme juba väikese sammu edasi astunud.