Me kõik vajame mingil ajahetkel moel või teisel teiste inimeste abi. Olgu selleks siis ukse avamine, küttepuude riita ladumine või abistamine ja nõustamine isiklikematel teemadel.
Aitame abisaajal saada abi osutajaks
9. november 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ako Aasma
paidelane
Ühest küljest on abi vajada loomulik, teisalt sõltub see ka asjaoludest, kuidas kellelgi on elus läinud. Mis siin salata, suurt rolli mängib ka õnn, kuid ära ei tohi unustada ka töökust.
Mõni inimene on pidanud taluma ebaõnne ja ebavõrdsust rohkem, mõni vähem. Inimelu on püha ja kõigil inimestel olenemata päritolust, usulisest kuuluvusest, haridusest või perekonnaseisust on õigus täisväärtuslikule ja õnnelikule elule.
Meie ümber on palju abivajajaid, neid kõiki ei suuda me eales rahuldavalt aidata, sest see on nagu vaesuse vastu võitlemine, mis ei lõppe kunagi.
Samas ei tähenda see seda, et abivajajate aitamisest tuleks loobuda. Otse vastupidi, iialgi ei tohi alla anda. Minu arusaam on, et inimesele tuleb anda õng, mitte kala.
Kui inimene on rahalises kitsikuses, siis tuleks tal aidata leida tööd. Kui inimesel on terviseprobleem, siis tuleb tal aidata sellest vabaneda. Ühest spetsiifilisest terviseprobleemist tahaksingi siinkohal rääkida.
Tahan rääkida inimestest, kes vaevlevad alkoholisõltuvuse käes ja on selle tõttu jäänud elu hammasrataste vahele. Sellele eelneb ja järgneb palju muid probleeme, mis kokkuvõttes tipneb sellega, et Eesti on maailmas nii-öelda alkoholisurmadega esirinnas.
Maailma terviseorganisatsiooni 2014. aasta andmetel oli Eesti 22,03 alkoholisurma 100 000 inimese kohta. Teisel kohal oli Leedu 14,77 ja kolmandal kohal Valgevene 14,33 alkoholisurmaga 100 000 inimese kohta.
Ma ei ütleks, et Eesti riik ja eelkõige Eesti rahvas oleks nii jõukas, et saaksime endale sellist olukorda lubada. Kui parlament otsustab tõsta alkoholiaktsiisi, siis ta saadab oma kodanikele sellega sõnumi, et ärge tarbige nii palju, mis on kindlasti õige samm.
Samas ega siis selle tulemusena jäta inimesed joomata. Või kui jätavad, siis ainult vähesed. Pigem minnakse piiri taha Lätti, kust tuuakse suurtes kogustes odavat alkoholi.
Et ma ei ole alkoholiennetuse spetsialist, siis selle teema ja töö jätaksin esialgu tervise arengu instituudi ja sotsiaalministeeriumi spetsialistide teha. Küll tahaksin anda oma panuse sellesse, et inimesed saaksid alkoholiprobleemist lahti ja taaskord oma eluga järje peale.
Alkoholiravi on kallis ning kuna riik ja kohalikud omavalitsused seda ei toeta, siis on see jäänud puhtalt inimese või tema lähedaste kanda. Kui palju neid on? Taaskord vähe ja üksikuid, kes saavad seda endale lubada. Kahjuks.
Siinkohal pakuksin välja midagi suurt ja teed rajavat: Järvamaa omavalitsused võiksid olla Eestis eeskujuks, kes toetaksid alkoholisõltlaste ravi.
Tõhusa ravi tulemusena saame integreerida inimesed tagasi ühiskonda ja pakkuda neile täisväärtuslikku elu. Neil on võimalus käia tööl ja tunda end vajalikuna.
See on minu arvates tõsine alternatiiv sellele, kui inimene ei saa abi ning ühel hetkel pole ta tüsistustest tulenevalt võimeline iseendaga hakkama saama ja vajab iga päev kõrvaliste isikute abi (sotsiaaltöötaja, pereliige, hooldekodu).
Tõhusa ravi tulemusena saab abivajajast abiandja. Inimene, kes enne elatus toetustest, suudab endale nüüd leiva lauale tuua ja omapoolse maksulaekumisega aidata teisi abivajajaid. Lisaks jäävad olemata ravikulud, mille suurust ei tea keegi ette öelda.
Tõhusa ravi kõige suurem eeldus on kindlasti asjaolu, et inimene ise tahab seda. Vägisi ei tasu midagi peale suruda. Suurt rõhku tuleks panna selgitustööle ja koostööle nii ettevõtjate, töötukassa kui ka teiste riigi- ja kohalike omavalitsuste asutustega.
Iga inimene on väärtus omaette ja väärib kvaliteetset elu.