/nginx/o/2017/03/20/6474969t1hb8e9.jpg)
Oleks huvitav teada, mis juhtub, kui Paide linn loobuks asuvate muinsuskaitseobjektide kaitsmisel ligi 50 aastat tagasi talle ette kirjutatud stsenaariumist? Üks on kindel: siin asuvate muinsuste säilitamisele see midagi halba kaasa tuua ei saa, sest veel kiiremini kui praegu ei saa need lihtsalt hävineda.
Andry Krass
Vana Paide ja seal asuva ligi 200 muinsuskaitse all oleva hoone tulevikuvisioonides tuuakse meile sageli eeskujuks Kalamaja asumit Tallinnas, mis on viimase kümnendi jooksul tõusnud fööniksina tuhast ja muutunud rahvusvahelise tuntusega ajalooliseks linnaruumiks.
On mõistetav, et Kalamaja edulugu, mis mõjub isegi Tallinna kõrgete kinnisvarahindade tingimustes imena, kasutatakse näitena sellest, et riiklikult kehtestatud piirangute tingimustes võib ka ajalooline asum olla elujõuline.
Kas Kalamajas on tegu erandiga või võib midagi sellist sündida ka mujal, näiteks siinsamas Paides? Kui arvestada seda, et kahel asumil on tõepoolest märkimisväärseid sarnasusi – üks asub Tallinna, teine Eesti südames; mõlema elukeskkond eristub selgelt konkureerivatest asumitest; mõlemas linnaosas on samasugune arhitektuur; mõlemal on lihtne (odav) juurdepääs tsentraalsetele vee-, kanalisatsiooni- ja küttevõrkudele, ning ka kinnisvarahindade poolest sarnaneb tänane vana Paide eelmise sajandi lõpu Kalamajaga –, siis ma ei näe takistusi!
Samas ei tohiks jätta märkimata, et kahel linnaosal on ka üks märkimisväärne erinevus, mida peaksid iseäranis silmas pidama Paide linnavalitsuse ja- volikogu liikmed.
Nimelt kehtib Tallinnas muinsuskaitseliste reeglite järelevalve erikord, mis lihtsustab Kalamaja kinnisvaraomanikele asjaajamist muinsuskaitseametiga ning suurendab Tallinna linnavalitsuse võimalusi asumi arengu suunamisel.
Eelviidatud erikorra kehtimist võimaldab Tallinna linna ja muinsuskaitseameti vahel sõlmitud leping, millega on muinsuskaitseamet andnud muinsuskaitsealaste riiklike kohustuste täitmise üle Tallinna linnavalitsusele.
On tähelepanuväärne, et lepingu sõlmimisaeg langeb kokku ajaga, kui algas Kalamaja asumi tuhast tõusmine. Kui arvestada seda, et sõlmitud lepe vabastas kohaliku võimu riikliku järelevalveameti «puudli» rollist ning tegi kohalikust võimust linnaosa peremehe, siis ei põhjust imestada ka kinnisvaraomanike käitumismustri ja perspektiivitunde muutumises.
Ka Paide linnas võimuliidu moodustanud erakonna Isamaa ja Res Publica Liidu, Eesti Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna koostöö üks eesmärk on leida lahendused Paide vanalinnas asuvate hoonete ja tänavate korrastamiseks.
Teadmata, millised on koalitsiooni ideed selle eesmärgi saavutamiseks – võimalik, et Tallinnaga sarnase lepingu sõlmimine on ka siin päevakorral –, tuleb Paide rahvaesindajatel tegutseda nagu Tallinna linnavõim ehk raamidest väljapoole ja mis kõige tähtsam – omaenda linna omanike huve silmas pidades.
Otsustamise tarkust, vastutuse võtmise julgust ja oma tahte läbisurumise oskust peaks Paide praegusel linnavõimul jaguma. Jätkame ju suures osas samade partnerite juhtimisel, kes suutsid võidelda riigigümnaasiumi asukohaks ajaloolise koolihoone Posti tänavas, mis tundus kõrvaltvaatajale vaat et samasuguse imena nagu Kalamaja asumi elule ärkamine.
Teades, et ka muinsuskaitseametis on raamidest väljapoole mõtlemine tavapärane (mida kinnitab kasvõi Tallinna linnaga sõlmitud pretsedenti loov riiklike ülesannete üleandmise kokkulepe), siis miks mitte alustada läbirääkimisi muinsuskaitseameti toomiseks Järvamaale, kus ameti tööpõld ja õigused on Tallinnast oluliselt suuremad, ning ka suur osa ameti teisi kliente palju lähemal.
Paides ruumi veel on, säästva renoveerimise kompetentsi samuti, tööst rääkimata!
Tulles lõpuks tagasi ka arvamusloo alguses esitatud küsimuse juurde. Ükskõik, mida Paide linnavõim vana Paide asumi tervise parandamisel ette ei võtaks, peamine on, et tal oleks julgust teha seda teisiti kui varem. Üksnes nii võime saada Kalamaja fenomeni kordumise tunnistajateks.