Järva-Jaani ja aisthētikos

Kristian Sander Foto: Erakogu

Mis või kes on aisthētikos? Nii kutsusid vanad kreeklased üht filosoofiaharu, mis uurib kauni avaldumist tegelikkuses, maailma esteetilise tunnetuse iseärasusi ja ilu seaduste järgi loomise üldpõhimõtteid.

Kristian Sander

Meie keeli on tegu siis esteetikaga. Esteetika on otseselt seotud ühiskonnas toimuvaga, see puudutab paljusid. Toon näiteks Rõuge aleviku. Eks ole kena koht! Või siis Otepää, Taevaskoda, Pühajärve, Ontika, Muhumaa, Kuressaare...

Need ongi ilusad kohad, külad ja asulad. Hing justkui rõõmustab neid nähes. Neis kohtades on hea puhata. Seal puhkab end välja. Ja puhkuselt tullakse siis tagasi – no üldjuhul koju.

Mina elan talus ja see on asulatest eemal. Olen selles talus loonud endale meelepärase ümbruse. Kuna tahan end ka kodus tunda puhanuna, siis on ju ikka nii, et majaesine on enam-vähem mõistlikult korras, tootmisala on ka üldjuhul viisakaks kujundatud.

Koledamad, vaatevälja häirivad asjad olen kas andnud ära, viinud vanarauda või siis korrastanud ja süstematiseerinud ning paigutanud metsa äärde nii, et nad poleks mul silmis ega jalus.

See on mõistagi suur ja isegi kangelaslik töö, sest sel ei näi lõppu tulevat. Olen loonud selles entroopiaookeanis ühe korrastatuse saarekese.

See kõik ei vääriks kirjapanekut ega eraldi nimetamist, kui ma ei tahaks jõuda oma jutuga konteksti, millega eelnev haakub. Nimelt otsustasin ühel päeval sõita Järva-Jaanis pisut ringi. Avatud silmadega.

Maju on siin-seal korda tehtud. See on tore. Keskplats on rahvast üldjuhul täis – samuti hea. Kuni jõudsin Laial tänaval lasteaia piirkonda. Ma ütleks, et olin ehmunud ja vist isegi nördinud. Hämmingus kindlasti.

Tohutu ala on täis mida? Autovrakke. Mis siin toimub, mõtlesin? Vaatepilt meenutas mulle Naksitralli multikat: kassid või rotid või kes seal siis võimust võtsid?

Need autovrakid olid ju mõne aasta eest kuidagi rohkem peidus. Nüüd on nad liikunud ümber osa eramajade, neid on laotatud küll siia-, küll sinnapoole. Kuhu ka ei vaata – romud.

Nojah, mõtlesin, ju siis nii peab, ju siis nii sobib. Otsustasin siiski küsida. Kohalikud inimesed, kes te seal piirkonnas elate või sellest koledusest olete sunnitud mööduma – kuidas see teile mõjub? Kas see vaade võiks mõjutada teie kinnisvara hinda?

Mina panin kodus sauna kütte ja asusin mõtlema. Kujutasin ette, et mul on selline võluvits, millega saan seda kola liigutada. No ühest külast teise. Liigutasin mõttes seda võluvitsa, laususin «Mutabor» ja ennäe – vanatehnika varjupaik maanduski Rõugesse.

Oh seda nalja, kui kohalikud hommikul ärkavad ja silmad suureks jõllitavad... Kas see poleks mitte üks õel temp? Kas see poleks mitte kurb? Paigutame selle kola mõttes sinna Ööbikuorgu. Kujutage ette: maaliline Ööbikuorg täis roostes kolakaid. Õigustuseks võib ju alati endale rinnale trummeldades öelda, et turistid... Usun, et paljud leiavad selle kuriteo olevat. Rõuges. Aga Järva-Jaanis? Miks on meie ühine ruum siin selline? Miks teenib keegi, tappes pooles külas esteetika? Oskab keegi vastata?

Miks on üldse meie alev täis poolsurnud hooneid? Kuhu on kadunud esteetika? Miks ta väldib Järva-Jaanit?

On ju ometi ettevõtetele seatud mingid reeglid. Nii näiteks ei tohi lautade juures vedeleda silokiled. Tuul võib nad puhuda laia ilma. Nii ei tohi virts niisama kraavi voolata. Kui tööstusel on korsten, mis suitseb, uuritakse selle suitsu mõju ja liikumissuunda. Küllap on ka romulatel omad nõuded.

Vaevalt et Paide linnavalitsus annaks loa näiteks Vallimäel asuda tegelema autolammutuse või saekaatriga. Või anda mõnele MTÜle loa hakata näiteks kirikuplatsile koguma vanu käigukaste.

Samuti on kinnistutel isegi niitmine reguleeritud. Ja miks? No ikka et visuaalset reostust ei oleks.

Mõni aasta tagasi nägin, et Järva-Jaani alevisse ehitatakse külmlauta. Kerkis üks kena sinine plekksara. Pärast tuli välja, et tegu on kesksel kohal oleva Grossi poega. Vaat siis lugu. See on nagu mimikri. Pood jäljendab külmlauta ja tõesti – see tuleb tal hästi ka välja. Võime ju öelda, et asi on paranenud. Jah on, olen täitsa nõus. Ega see surnud villaveski parem olnud.

Või keskplatsil olev suur tühi hoone. Sinna justkui kohe-kohe tuleb midagi, mingi salapärane tegevus seal käib, aga mida ajas edasi, seda masendavamaks see majake muutub. Kusjuures selle kirjelduse alla võib kanda mitu keskplatsi hoonet.

Kutsekooli piirkonnas saaks üsna varsti uut «Stalkerit» filmida. Hiljem oleks siis võimalik need varemed muuseumiks kuulutada ja hoida alles igavesest igavesti mälestuseks tulevastele põlvedele.

Koolimaja ees on üks poritee, kus lastevanemad lapsi oodates kuidagi autosid ringi proovivad keerata. Kooli vastas on aga tühermaa. Miks ei võiks seal olla üks kena parkla? Puudega piiritletud ja kenasti kujundatud.

Jutt ei ole mõeldud virisemisena. Head on ka palju ja nagu eestlasele kohane – heast me lihtsalt ei räägi. Olen tähele pannud, et hea ei vajagi sõnu. Hea ongi hea. Need head asjad meie ümber teevad meidki paremaks. Ei käi ma ju kodus ringi ja kiida, ilus peitub teatud tarkus ja rahulolu. Ilu ise loob rahulolu ja meelerahu. Ja ilu alus on esteetika. Elagu esteetika!