Fotod ja video: ilmasõjas hukkunud punasõdurite ühishauda otsides

«Pane välitöödeks sobivad riided selga,» ütleb hääl telefonis. «Kindlasti võta kaasa korralikud töökindad ja labidas. Ära unusta pisemat pinstlit ja supilusikat.»

See hääl on resoluutne. Kolmapäeva hommiku kella 10.30ks kokku lepitud kohtumine püsib vaid mõnikümmend minutit, siis on seesama hääl mu töötelefonis tagasi ja soovitab kiirustada. Soovitab tulla kohale nii nobedasti kui võimalik.

See hääl kuulub militaarhuvidega detektoristile ja hobiarheoloogile Kalle Grünthalile. Kesknädalal on tal põhjust resoluutne olla. Kui mehel on õigus, oleme Türi vallas Kirna külas ühest metsatukast välja kaevamas 1941. aasta sõjasuvel punaarmee poolel hukkunud 15 sõduri maiseid säilmeid.

Ajalugu ja

tundmatud kivid

Kodutöö on tehtud. Kalle Grünthal kraamib seljakotist välja kaardid. Ta veab näpuga järge ja näitab, milline oli sõjaaegne olukord ning milline on see praegu. Üksik talumaja on alles, lahingutandriks olnud lagendikest on saanud metsad ja sõjameeste võimalik ühishaud asuvatki puudevilus.

Ka mul on kodus töö tehtud. Nii kuuri all (sealt tuli labidas), keldritrepil (kummikud), garaažis (pintsel) kui ka toimetuses köögis (supilusikas). Ma poleks ealeski arvanud, et lusikas, millega paar nädalat tagasi sai ühest odava alkoholi poolest tuntud poeketist ostetud pakiseljankat lürpida, osutub nüüd väljakaevamistel kasulikuks tööriistaks. Ju on siis vaja.

Kalle Grünthali varustusega seda kõike muidugi ei võrdle. Tal on metalliotsija, pisem pinpointer, kellu, mõõdulint. Ta on ühes võtnud isegi oma kalli kaasa, termosega magusat teed ja plastkarbiga karamelli-šokolaadikooki.

Nõudliku häälega mees lukustab oma maasturi uksed. Tee on talle selge, käis ta ju võimaliku ühishaua juures maastikuluurel ka päevi varem.

Jätame selja taha üksiku talumaja, sumpame vett täis heinamaal, murrame läbi metsaviirust, ületame kõrgepingeliinide all oleva sihi ja oleme jälle metsas. Sammud on juba kobavamad, silmad kilavamad, sest seal see otsitav on – kivikuhjatis.

Nüüd on Kalle Grünthalil aega pajatada sellessamas üksikus talumajas elava vanamemme käest kuuldud lugu. See lugu viib meid tagasi 1941. aasta sõjasuvesse. Ärevasse aega, mil oma välksõjaga võidult võidule sammuvad sakslased tungisid Türi poolt peale ja vastased, nii regulaararmee üksused kui hävituspataljonlased, Kirna mäe all kaitsesid.

Lahing oli äge, sakslased tegid kaitsjad, Grünthali teda oli see 8. armee 10. laskurpolk (komandör Augusts Zunis, kelle nime kandis aegu tagasi Türil pioneerimalev, sai neis lahingutes raskesti haavata ja suri hiljem Tapa haiglas – toim) kahe päevaga pihuks ja põrmuks.

Lahingukära vaibunud, saadeti sõjatandrit lagenutest, neid olla palju-palju, puhastama kohalikud elanikud, nende seas ka legendirääkija isa. Jutu järgi olla osa langenuid maetud heinamaa serva, täpselt sinna kohta, kus me olevat.

«Tegemist võis olla mürsulehtriga ja selle augu kasutaski langenute matmiseks too mees ära. Kivid veeti matmiskoha peale, et loomad ei saaks sellele ligi,» selgitab Grünthal. «Pärimuse järgi toodud hauda 15 meest. Sealsamas tehti metsa. Räägitakse, et osa laipu visati ka oksahunnikutesse ja pandi põlema. Põletatute sekka võis sattuda ka raskelt haavatuid, kuid...eks need olidki karmid ajad.»

Silmitseme mõlemad kivikuhjatist, mille all võib peituda võimalik ühishaud. Kive on tõesti palju, nii mõnigi neist selline, mille peale ei hakka ka kahe mehe käteramm rääkimata labidatest. Lusikad ja pintsid on kaasas, kuid kangi kivide kangutamiseks unustasime muidugi maha.

«Kui inimkehad siia kunagi tõesti pandi, siis lagunemisprotsessi käigus vajusid keskmised kivid allapoole ja maapinnale tekkis lohk,» selgitab Grünthal.

Ta paneb ette alustada proovikaevamist võimaliku kivikalme keskelt. Enne igasugust labidatööd tuleb aga algne olukord jäädvustada, Grünthal pildistab ja kaasa visandab paberiplokki kivihunnikust kiire joonise.

Sikutame kivisid. Siis mõne veel ja paar tükki veel. Riided on mullased, kätes annavad tunda lihased, või oli see juba pealepressiv piimhape. Kaevamiseni jõudmiseks kulub aega, aga ühel hetkel lüüakse üks labidas maasse, kõrvalt ka teine.

Teeme kahe peale ühe prooviaugu, see tuleb augusuuet ümbritsevate kivimürakatede tõttu kitsas ja poolest meetrist sügavamale ei kannata minna. Ei leia midagi, vaikib ka metalliotsija.

Teeme teise augu, aga nüüd oleme juba targemad. Pühendame ettevalmistusaja kivide kangutamisele, teine auk tuleb juba suurem ja läheb sügavamale. Muld saab otsa, algab savikiht ja Kalle Grünthal muutub murelikuks.

Ta ei näe, et savikiht oleks mullaga segamini, ja see on tema meelest päris selge näide, et inimkäsi pole puutunud seda pinnalõiku ei hiljuti ega ka mitte sõjaajal – pole kaevanud, laipu tassinud ega auku kinni ajanud.

Seisame kahe augu kõrval ja tõmbame hinge. Eksperdid on soovitanud, et proovikaevamisel 70 cm sügavamale minna ei tasuks. See piir on meil ammu juba käes. Suurema augu põhja valgub vesi.

Hetk mõtisklemist ja viskame poolteise tunni jooksul kaevatud augud savi ja mulda jälle täis. Kividki veeretame peale. Kalle Grünthali süda aga ei anna rahu. Näitamaks, et tegemist on tõesti kunagiste lahingute tallermaaga, kraamib ta tagasiteel autodeni välja metalliotsija ja laseb masinal «laulda» (piiksuv heli metalli leidmise peale – toim).

Seda «laulu» on ühel hetkel kogu metsaalune täis, sest metalli on seal tõesti lademetes. Piiks-piiks, ja metall käes. Korja see vaid üles.

Siit tuleb jupike okastraati. Sealt mürsukillud. Kolmandast kohast üksik padrunikest. Neljas koht annab padrunikesti välja lausa peoga.

Lusikatki läheb seekordsetel väljakaevamistel tarvis. Tõsi, mullaseks ega saviseks see riist ei saa, küll aga hakkab karamelli-šokolaadikook sinna kui kitt kinni. Maitse on muidugi hea.

Söögiriistadele oli kesknädal üldse päris seiklusrikas, sest tavapärane kapist-välja-laua-ääres-kasutusse-pessu-kappi-tagasi-rutiin sai ju lõhutud. Lusikas polnud veel jõudnud toimetuse köögi kraanikaussigi kukkuda, kui juba asus hülsipuhastusel tööle kahvel. Tulemus oli vasepunakas haprast metallist tühi kest, mis töölaual endale Eesti lipu ja pastakahoidja vahel aukoha leidis.

Kivid, kivid, kivid...

Ka ei lõppe Kalle Grünthalil kolmapäev kinniaetud aukude ja aukudele veeretatud kivide juures. Tal on plaan minna uitama Särevere kunagisele lennuväljale, samuti tahab ta Pärnu jões proovile panna otsimismagneti – ühesõnaga, tegevust jagub.

Nagu kinnitab ka muinsuskaitseameti Järvamaa vaneminspektor Karen Klandorf, siis tõenäosus, et Kalle Grünthali sugused aktiivsed otsijad varem või hiljem mõne eriti tähelepanuväärse leiu (me ei räägi siinkohal miinidest ja granaatidest, mis Grünthali leidudena Lääne päästekeskuse demineerijad pea iganädalaselt Järvamaale toovad) leiavad, on vägagi suur.

Jah, sel korral osutus kaevamiskoht suure tõenäosusega valeks. Ebatäpne võis olla ka legend. Suurest sõjast on juba hulk aastakümneid möödas ja neid, kelle käest infot pärida, meie seas enam väga ei olegi.

Lähedal asuva talu perenaine, seesama, kes sõjasündmuste ajal oli varateismeline plika, kirjutab oma vanuse esimeseks numbriks kaheksa, või oli see juba üheksa.

Inimsäilmetele sattudes lõpeta igasugused kaevetööd

Võimalike sõjahaudade kohta infot omades tuleb pöörduda Eesti sõjamuuseumi poole. 2015. aasta alguses delegeeris kaitseministeerium sõjahaudadega seotud tegevuse muuseumile, mis on ministeeriumi haldusalas tegutsev asutus.

Arvatava sõjahaua leidmisel või inimsäilmetele sattudes tuleb igasugused tööd lõpetada ja pöörduda kohaliku muinsuskaitseameti inspektori poole. Kui on kindlalt teada, et tegu on sõjahauaga, siis otse sõjamuuseumi poole.

Sõjahaudade registrisse kandmata sõjahauast palutakse teatada Eesti sõjamuuseumile telefonil 621 7410 või elektronposti aadressil [e-mail].

Viimase sõja ajal Järvamaal peetud lahingtegevuse maht pole võrreldav Ida-Virumaa või Saaremaaga, kuid lahingujärgseid matmisi võib seal esineda küll.

Allikas: Eesti sõjamuuseumi nõunik Peep Reisser

SÕJAHAUDADEST

Eesti Vabariigis reguleerib Eestis asuvate sõjahaudade õiguslikku kaitset, korrashoidu, avalikku ligipääsu, tähistamise korda, ümbermatmise tingimusi ja teisi seonduvaid küsimusi sõjahaudade kaitse seadus (https://www.riigiteataja.ee/akt/113032014061).

Seadust kohaldatakse Eesti Vabadussõjas langenud Eesti sõjameeste säilmete ja sõjahaudade ning Eesti iseseisvuse eest relvastatud võitluses, sealhulgas relvastatud vastupanuliikumises (metsavendluses), langenud isikute säilmete ja sõjahaudade suhtes.

Osa sõjahaudade kohta on olemas riikidevahelised lepingud (Saksamaa, Soome).

Sõjamuuseum peab arvestust sõjahaudade üle, korraldab sõjahaudade otsimist, tähistamist ja hooldamist ning vajaduse korral ka säilmete ümbermatmist. Lisaks sõjahaudadele Eesti territooriumil kogub sõjamuuseum teavet ka eesti sõjahaudade kohta väljaspool Eestit.

Allikas: www.esm.ee, Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor Ulla Kadakas