Avalik ruum peegeldab, et euroraha tulevik ei jäta kedagi külmaks. Euroraha vähenemist ja selle kasutust puudutavad arvamused ulatuvad parastavatest kuni nendeni, mis pooldavad isemajandavat Eestit 2.0.
Jutt euroraha kuristikust on ennatlik
21. detsember 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rando Härginen
rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna nõunik
Õli valab tulle riigikontroll, mis viitab riigi eurorahast väljumise strateegia puudumisele. Riigikontroll jätab kriitika kõrval samas mahus välja toomata kogu tegevuse, millega Eesti vastavat tulevikuvalmidust kasvatatakse.
Eesti saab Euroopa Liidu 2014–2020 finantsperioodil tõuke- ja investeerimisfondidest 4,4 miljardit eurot.
Tasakaalustatud arutelu ei lihtsusta eri meediakanalites ilmuv poolik või vastuoluline info. Näiteks võis Maalehe (30.11.17) lugeja hiljuti aru saada, et Eesti muutub raha netosaajast netomaksjaks.
Mõttekoht, mida selline info rabedus võib põhjustada. Näiteks välisinvesteeringu kavandaja mõtetes. Seetõttu on vahest paslik anda diskussiooni mõneti faktipõhisem ja neutraalsem noot, kummutades euroraha vanad ja uued müüdid.
Eesti saab Euroopa Liidu 2014–2020 finantsperioodil tõuke- ja investeerimisfondidest 4,4 miljardit eurot. Seejuures on laialt levinud eksiarvamus, et raha saab kasutada aastani 2020 ehk vastavalt perioodi nimetusele ja siis tuleb kuristik.
Tegelikult rakendatakse raha laugelt 2023. aasta lõpuni ja kahe finantsperioodi lõpp ja algus kattuvad.
Enamgi: alles 2019. aasta teises pooles vabaneb tulemusreserv 210 miljonit eurot, mida saab suunata valdkondadesse, kus on saavutatud 2018. aasta lõpuks Euroopa Komisjoniga kokku lepitud mõõdikute tase. See 210 miljonit on ühtlasi 2019. aastal ametisse astuva valitsuse veimevakk ja uute eesmärkide saavutamise seeme.
4,4 miljardit selle perioodi eurot ei võta Eestilt keegi ära. Juhul kui mõne projekti elluviimisel on eksitud välistoetusega kaasneva nõude vastu, ei pea Eesti tagastama toetust Euroopa Komisjonile, vaid see liigub tagasi Eestile eraldatud euroraha potti.
Seda raha saab kasutada kas või sama valdkonna teises projektis, piiranguks vaid rakendusaja lõppemine.
Üldse moodustab välisraha riigieelarvest umbes kümme protsenti ja selle osa kahaneb. Peale nimetatud 4,4 miljardi euro sisalduvad selles näiteks põllumajanduse otse- ja Norra toetused, aga ka ELi teadusuuringute ja innovatsiooni programmi «Horisont 2020» tugi.
ELi järgmise eelarveperioodi fiskaalraamistiku ettepaneku avalikustab Euroopa Komisjon 2018. aasta mais. Seejärel hakatakse läbi rääkima ja täpsustama ühtekuuluvuspoliitika aluseid, prioriteete ja fondipõhiseid reegleid.
Muutujateks on näiteks liikmesriikide sisemajanduse kogutoodangu näitajad, ühtekuuluvuspoliitika kogumaht ELi eelarves. Seetõttu on kogu praegune prognoos 2021. aastal algava eelarveperioodi raha vähenemise kohta eeldustega pikitud.
Ühtekuuluvuspoliitika toetusi jagatakse piirkondade jõukuse järgi, mille aluseks on piirkonna SKT per capita ELi keskmise suhtes.
Eesti muutub 2021. aastast eeldatavasti vähem arenenud piirkonnast üleminekupiirkonnaks, kuivõrd Eesti SKT ületab vastavates alusarvutustes 75 protsendi lävendi ELi keskmisest. See ei tähenda, et Eestist saab ühtlasi netomaksja.
Kui praegu saab Eesti nii-öelda ELi liikmemaksu makstes ühe euro vastu neli eurot, siis 2021. aastast algaval perioodil eeldatavalt kolm.
Aga nagu öeldud, ELi eelarveraamistik ja reeglid alles selguvad. Seni võiks jääda põhjendatud eelduste juurde ja hoiduda ennatlikest ja eksitavatest väidetest, mis põhjustavad tarbetuid kihvatusi nii erasektoris kui muudes sektorites.
Artikli täisteksti saab lugeda rahandusministeeriumi ajaveebist.