Jääkuulide tegemisel väldi purskavaid õhupalle

FOTO: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

Värvilised jääpallid muutsid rõõmsaks ka lumevaba õue.

Lumel küütlevad värvilised jääkuulid on pilkupüüdvad. Eriti siis, kui kõik jõulukaunistused tuleb jälle ära panna. Praegused külmakraadid on selleks hea aeg. Loe õpetust ja lustakat reportaaži jääkuulide tegemise katsest, kus õuekülmakraadide asemel tuli kasutada sügavkülmiku abi.

Otsus proovida järele internetis nähtud jäiste kuulide valmistamist sünnib pühapäeva õhtul. Et ilmaennustus lähiajaks külma ei luba, panen kõik lootused sügavkülmikule.

Algus tundub paljutõotav. Kapis on üks pakk õhupalle, selliseid roosasid, printsessipildiga.

Olemas on ka toiduvärvid. Et värvigamma oleks mitmekülgsem, otsin välja joodi, briljantrohelise ja kaaliumpermanganaadi pulbri.

Riidevärve lihtsalt ei ole. Tallinna või Tartu neid otsima ja ostma sõita tundub aja ja raha raiskamisena. Samuti tundub tarbetu otsida internetist üles täpne valmistusjuhend.

Jääkuulide valmistamisel tundub kõik olevat lihtsalt väga loogiline. Segad segu topsis valmis ja kallad lehtriga õhupalli sisse, mis siis välja venib.

Paraku ei pea siinkohal loogika paika. Õnneks ei jõua ma seda katsetada, sest lihtsama vastupanu teed minna soovides proovin esialgu kraanist ei saaks õhupalli vett täis lasta.

Millegipärast kujutan ette, et vesi püsib lahtises õhupallis paremini kui õhk. Tegelikkuses saab sellest väga tugeva survega purskkaev.

Ajan vannitoa tilkuvad laed ja seinad liiga tugevast materjalist õhupallide süüks. Otsin internetist videoid, kuidas vesi õhupalli sisse jätta.

Leian ingliskeelse video, kuidas veepomme kahe näpuga kinni siduda. See ei aita eriti. Ka ingliskeelsed otsingud «How to fill balloons with water – kuidas täita õhupalli veega – toim) ei avalda midagi, mida ma juba ei teaks.

Kastan sel moel vannituba veel vähemalt kaks korda. Alles siis taipan, et enne, kui õhupallisuu kraani otsast vabastan, võiks vindi peale keerata.

Nüüd jääb veel välja mõelda, kuidas värv õhupalli sisse saab. Kõige lihtsam on kaaliumpermanganaadiga. See on pisike pudel pulbriga aastast 1984.

Katan selle suu õhupalliga ja kolmandiku pudelit täitnud pulber kõhiseb õhupallis. Venitan õhupallisuu kraani otsa ümber ja lasen pahinal vee sisse. Vint peale, käsi kaitseks suu ette ja naksti sõlm peale. Kui sõlm peab õhku, peab ta ka vett pidama.

Õnneks või õnnetuseks on ülejäänud värvid vedelal kujul. Et kaaliumpermanganaadiga samast dekaadist pärit jood ja briljantroheline on samuti väikestes pudelites, pole nende ümbervillimisega muret.

Toiduvärvide villimisel veab taaskord loogika alt. Katse- ja eksitusmeetodil selgub, et õhupallisuu venitamisel pole mingit mõtet. Kõige rohkem läheb vedelikku õhupalli siis, kui hoida suud loomulikus asendis.

Kallan õhupalli triiki täis, ülejäänu läheb valamutorust alla. Kraanist juba tuttaval moel vett lisades loodan, et ehk ei jää värv liiga kahvatu.

Pallikesed lähevad külma õhtul kell kümme. Keemilised katsed vannitoas on kestnud oma kolmveerand tundi. Lagi enam ei tilgu, aga veetriipe tuleb kuivatada nii seintelt kui ka ukselt. Põrand lirtsub. Jalga jäänud sokid kuivavad ahjusiibril.

Olen äärmiselt kindel, et 12 tunniga on kõige rohkem 15sentimeetrise läbimõõduga pallid läbi külmunud.

Sügavkülmik müriseb terve öö. Seda on kosta ka läbi suletud ukse. «Äkki sai ikka liiga palju palle?» muretsen.

Hommikul teeb sügavkülmik sama häält. Ka siis, kui kella 11 paiku pallid välja võtan. Selgub, et on äärmiselt õige mõte lõigata õhupallid puruks õues – osa pallides on ainult veidi servadest läbi külmunud. Vaid üks, kõige pisem ja väiksema värvisisaldusega pall näib läbini külmunud.

Jood andis ilusa kirka oranži ja kaaliumpermanganaadi lahus sügava tumelilla. Toiduvärvide lahus on jäänud kohati kahvatu. Arvatavasti oli seda lihtsalt liiga vähe.

Pean tunnistama, et kõige efektsem näib briljantrohelise pall, mis on aga kõige vähem jääs. Pole ka ime: piiritust sisaldav briljantroheline vajab jäätumiseks oluliselt pikemat külmutamist.

Tulemusega võib rahul olla sedavõrd, et proovida talvekülma saabudes sama katset. Siis juba riidevärvidega. Võimalik, et koos lastega. Lastel täiskavanu järelevalveta seda kõike järele teha siiski ei soovita.

Mida veel jääst valmistada?

Jääst kaunistusi teha on mõnevõrra lihtsam, kui öösel on vähemalt 10–15 kraadi külma. Sel juhul valmivad kaunistused üleöö.

Kõikide jääst kaunistuste loogika on ühesugune: tarvis läheb anumat, vett, kõvasid külmakraade ja soovi korral kaunistuseks lehti, puuviljakoori või mida iganes fantaasia suudab välja mõelda. Jõhvikad, pohlalehed või iileksioksad tuleb asetada vette. Kui on soov kaunistust hiljem oksa või rõdu serva külge riputada, tuleb enne külmutamist panna vette nöörist aas.

Väiksematest asjadest sobivad kodus katsetada näiteks erinevas mõõdus jäised kettad. Asetage plasttaldrikule meelepärased oksad, marjad, õienupud või puuviljatükid.

Valage peale umbes sentimeetri jagu vett. Seejärel asetage vette umbes poole taldrikuni ulatuv tugevam nöör, mis on otsast kinni seotud.

Jäälaternate kuju sõltub anumast, mille sisse vee paned. Kas see on ära lõigatud limonaadipudeli põhi, ämber, kast või veekindel karp või need kõik üksteise sees. Kui asetad anumad üksteise sisse, saab teha mitmekihilisi laternaid.

Allikas: HGTV.com

Tagasi üles