Eesti riik saab 100aastaseks ning meil kõigil on põhjust õnnitleda üksteist ja iseennast sel puhul. On põhjust olla tänulikud neile, kelle tarkus ja pühendumus meid tänasesse päeva on toonud. On põhjust rõõmustada, et meie arvult väike rahvas suutis raskete aegade kiuste püsima jääda, et oskasime oma keelt ja kultuuri hoida.
Valter Parve
See kõik annab põhjust uhke olla, pidu pidada, suured ja väikesed saalid ilu ja rõõmuga täita. Üks võimalus sellest osa saada oleks head inimesed kokku kutsuda ja 25. veebruaril oma väike kodune või kodukoha laulupidu teha – kingituseks Eestile.
Usun, et just üheskoos laulmine oli karskusseltside, hoiu-laenuühistute loomise ja tegevuse kõrval üks neid olulisi allikaid, mis kasvatas rahvuse kokkukuuluvustunnet ja õpetas nii üksteist kuulama kui ka võtma eestvedamisega kaasnevat vastutust.
Ühistegevuse kogemusega suurenes valmisolek luua oma riik ja kindlus selle juhtimisega hakkama saada. Oma kultuuri hoides püsisime koos ja vajadus ühte hoida pole saja aastaga sugugi kadunud.
Ühistegevuse kogemusega suurenes valmisolek luua oma riik ja kindlus selle juhtimisega hakkama saada. Oma kultuuri hoides püsisime koos ja vajadus ühte hoida pole saja aastaga sugugi kadunud.
Kooslaulmine on nagu salakeel, mis aitab meil selles üleilmastuvas tõmblemises kestma jääda.
Kindlasti pole mõtet vastanduda niinimetatud masinamuusikale, kuid selle kõrval peab elus püsima oskus ja tahtmine ise viisijupp üles võtta ning sõprade abiga lugu lõpuni laulda.
Meeli liigutav laulmise pidu peab olema vaba igasugusest sunnist või «kinnitatud» repertuaarist, abiks võiksid olla eestvedajate ja kokkutulnute varutud salmikud-laulikud.
Eesti ja Eesti piiride taga eri paigus, aga ühel päeval sõprade-sugulaste seltsis üheskoos laulmine oleks ilus kingitus esivanematele selle kauni kombe ja meie riigi eest.