Teised keskerakondlased eesotsas minister Jaak Aabiga kõnelevad aga sellest, kuidas tuleb valitsusasutusi pealinnast välja viia ja väiksematesse linnadesse vägisi aktiivsust tekitada. Lisaks on Keskerakonnale iseloomulik jagada pea alati suure kisa ja käraga ära mõned miljonid regionaalseteks projektideks ja eelistada samal ajal vaikselt sadade miljonite eurode ulatuses pealinna. Selline kurb regionaalpoliitiline skisofreenia. Äkki lõpetaks selle jama ära ja teeks teistmoodi!
Teeks niimoodi, et tõepoolest jagaks Eesti ausalt kaheks piirkonnaks ja juhiks eurotoetused pealinnast kaugematesse piirkondadesse. Paneks euroraha toel aluse piirkondade järeleaitamisele nii, et me näeksime 15 aasta pärast, kuidas Eestisse paigutatud 700 miljonit lisaeurot on käivitanud suurema majandusaktiivsuse ja inimeste jõukus on kasvanud sedavõrd, et enam ei jääda Tallinnast poole võrra maha.
Vaimusilmas kujutan juba ette, kuidas Tallinnaga seotud poliitikud kurdavad pealinna vaesumise pärast. Ilmselt on mures ka pealinna kõrgkoolid ja muud asutused, sest euroraha kahanemine võiks oluliselt mõjutada nende tegevust. Tegelikult pole asi muidugi kaugeltki nii hull. Kui euroraha hulk saab olema summaarselt suurem, siis igal juhul väheneb teatud valdkondades vajadus Eesti enda eelarvest jagatava raha järele. See tähendab aga seda, et meie riigieelarvest on võimalik praegusest märksa suuremal määral rahastada teadus- ja õppeasutusi. Raha, mida Eesti arengusse suunata, on lihtsalt rohkem.
Eesti jagamine kaheks piirkonnaks toob meile tublisti enam euroraha ja lubab saavutada vähemalt 75-protsendilise elatustaseme Euroopa Liidu keskmisest ja seda mitte Tallinna armust, vaid piirkondade tegeliku kasvu tulemusena. See peabki eesmärk olema. Tallinn riigi peamise keskusena saab niikuinii oma, sest siin on tugevam ettevõtluskeskkond ja pole põhjust arvata, et see nõrgeneks. Tallinna puhul peab ka edaspidi paika ütlus, et raha teeb raha.
