Urra-urra ehk kuidas malamuudipreili politseiniku kõnnirajale puksib

Kuido Saarpuu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Urr! uriseb kaheaastane malamuudipreili Scarlett, kui jalutusrihma näeb. Uriseb ta oma parenaise Eeva Õuna (25) peale, uriseb suurest rõõmust, mitte kuidagi pahatahtlikult. Tähendab rihm ju peatset jalutuskäiku või jooksuringi. Korraga vabalt viis kuni kümme kilomeetrit.

Tegelikult on Scarletil ükskõik, kas Eeva tuli parasjagu 12 tundi kestnud öö- või päevavahetusest patrullpolitseinikuna Järvamaal või avariipolitseinikuna Lääne-Virumaal.

Koer vaatab otsa, toetab koonu mõtlikult peopesale ja uriseb. Ka jalutusrihma peale. Inimkeeles võiks see tähendada midagi sellist: «Aitab nüüd küll siin toas passimisest. Läheme õue! Jalutama!»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles