Suvesoe päikseline juunipäev täpselt 70 aastat tagasi lõppes vihmaga. Vähemasti Jõgeval, kus inimesi küüdivaguneisse kamandati. Need on päeva jooksul valatud pisarad, mõtlesid nad.
Küüdipäeva õhtul valas taevas pisaraid koos eesti rahvaga
Türi vallas Põikval elav Heino Tirmaste leidis mõni aeg tagasi postkastist uhke ümbriku, riigivapp peal. Selles oli kutse: «Vabariigi Presidendil ja Evelin Ilvesel on au paluda Teid hr. Heino Tirmaste kaaslasega koosviibimisele meenutamaks 70 aasta möödumist juuniküüditamisest teisipäeval, 14. juunil 2011 kell 16.00 Tallinnas A. Weizenbergi 39.»
Kaaslane on Heinol olemas. Oma 82aastast isa lubas täna saatma minna Heino viiest pojast vanuselt kolmas, Tallinnas elav Aivo.
Ja sellest, mida meenutada, pole samuti puudust: Heino 17st Tomski oblasti Tšainski rajooni Stolbovoje külas veedetud aastast võiks kirjutada raamatu.
Nagu sellestki, kuidas ta aastakümneid hiljem – 2000. aasta suvel – koos poeg Taivo ja tolle abikaasa Külliga Siberis surnud isa ja ema hauale Eesti maakivist raiutud hauaplaadi viis ja millisena toonane Venemaa suurküla peaaegu pool sajandit hiljem välja nägi: veel vaid lagunenud tühjad majad ja võssakasvanud surnuaed.