Suve lõpuni Järvamaa haiglas erakorralise meditsiini osakonnas abiõena töötava Roman Masõtši ütlust mööda on mehejõudu ja -sõna sellel erialal hädasti tarvis, sest tegeleda tuleb ka väga raskelt haigete patsientidega.
Haiglatöö nõuab mehist jõudu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu, pärast Tartu Tervishoiu Kõrgkooli teist kursust meenutab Roman, kuidas ta keskkooli lõpetades mõtles õppida midagi spordiga seotut, näiteks füsioteraapiat. «Kui mul see huvi kadus, arutasin elukutsevalikut oma tuttavatega,» ütles ta. «Üks sõber, samuti meessoost õde, töötas sel ajal Tartu Ülikooli kliinikumi onkoloogiaosakonnas ning rääkis, kui tore ja võimalusterohke tema eriala on.»
Romani hinnangul on kolm ja pool aastat kestvad õpingud kohati ka keerulised. Näiteks on oluline teada, kuidas mõjuvad erinevad ravimid ja millised on nende kõrvaltoimed. «Teooria on üks pool, aga nüüd on mul olnud võimalus juhtumeid oma silmaga näha ja kõike seostada,» lisas ta. «Praktika on lausa super, mul on tekkinud aina suurem vaimustus, sest kõik on nii huvitav.»