Sisukord
Paberleht
Postimees

Colorado sisserändajad tekitavad meie põldudel paksu pahandust

4 min lugemist
FOTO: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Ta on umbes sentimeetripikkune, kollakas ja mustade triipudega ning teda näha ei rõõmusta kedagi. Juttu on kartulimardikast, kes aastakümneid tagasi Ameerikast Coloradost sisse rändas ega taha kuidagi lahkuda.

Maaviljeluse instituudi teaduri Luule Tartlani kinnitust mööda toodi kartulimardikas laevadega üle Atlandi ookeani Euroopasse juba üle-eelmisel sajandil. Toona tõkestati tema levik, kuid maailmasõdade ajal kontroll nõrgenes, tõrje vähenes ja Colorado mardikas jätkas Euroopa aladel edasitungi. Tartlani ütlust mööda avastati Esimese maailmasõja ajal sissetoodud kartulimardikad alles 1922. aastal Prantsusmaal Bordeaux’ lähistel.
Luule Tartlani teada leiti Eestis esimesed kartulimardikad 1965. aastal Pärnumaalt. Järgmisel aastal levisid need Tartumaale ja seitsmekümnendate algul avastati triibulisi kahjureid ka Valgamaal. Alates 1972. aastast on kartulimardikas Eestis massiliselt levinud ja Tartlan peab tõenäoliseks, et kõiki koldeid pole suudetud leida.
Mardikat iseloomustab
suur rännukihk
Eestis on tulnukad nii kõvasti kanda kinnitanud, et neid tundub olevat iga aastaga järjest enam. Põllumeeste kinnitust mööda on sellele igati kaasa aidanud viimaste aastate kliima. «Uusi koldeid on tekitanud Lätist sisserännanud kahjurid. Viimastel aastatel on kartulimardikas jõudnud juba Soome ja seal kasutatakse kõikvõimalikke võtteid, et ta ei saaks paikseks muutuda,» rääkis Tartlan.
Kartulimardikat kutsutakse päritolu tõttu preeriatulnukaks, kellel on tohutu rännuinstinkt. Massilisi väljarändeid teevad Colorado mardikad tavaliselt mais ja juunis, mil otsivad paremat elupaika. Rännakuks valivad nad Tartlani andmetel tihti äikese-eelsed ja põuased päevad. Nende lennukiirus võib olla kaheksa kilomeetrit tunnis ja lennukõrgus kuni kümme meetrit.
«Ööpäevas suudab ta lennata kaheksa kuni kümme kilomeetrit, kuid sätib oma lendu tuule suunas ning võib selle toel kanduda isegi 200–400 kilomeetri kaugusele,» rääkis Tartlan. Merre sattunud mardikad peavad tema kinnitust mööda vastu ligi kaks nädalat. Just võime kohastuda on aidanud neil rännata algsest elupaigast nii kaugele.
«Tõusvate õhuvooludega võivad nad jõuda sadade kilomeetrite kaugusele. Kõikvõimalike levikujuttude tõttu kipume arvama, et kartulimardikas tuleb kusagilt mujalt, aga tegelikult ronib ta pahatihti kevadel mullast välja sealsamas põllul,» rääkis Polli teadur Toivo Univer, kes on kahjuritega võidelnud juba aastaid.
Pahalased tulevad mullast
Tänavune suvi on kartulikasvatajatele tavalisest raskem, sest lumerikas talv tekitas Colorado mardikatele soodsad tingimused ja nüüd on vaod triibulisi röövikuid täis. Toivo Univeri kinnitust mööda võivad uue põlvkonna mardikavastsed kaevuda kuni 60 sentimeetri sügavusele. Tänavu ei külmunud maapind korralikult läbi ning seetõttu jäi ellu tavapärasest rohkem kahjureid.
«Neil on pikk talveuni, mis võib kesta üle aasta. Vajaduse korral nad peaaegu ei hingagi ja kui ilmad on halvad, võivad mullas pesitseda nii kaua, et põllumehed loodavad end olevat neist vabanenud,» rääkis Univer. Soe ja kuiv suvi aitab kartulimardikail paljuneda ning et Eestis pole linde, kes preeriast sisserännanut sööksid, on coloradolastel üha soodsamad tingimused.

Luule Tartlani ütlust mööda hakkavad talvitunud mardikad mullast välja pugema mai lõpul või juuni algul, mil sirelid õitsevad. Enamik tuleb maapinnale 10–12 päeva hiljem ja muneb kurnad viie–kuue päeva pärast.
Tõugud kooruvad omakorda 11–12 päeva hiljem. Juulis on need kasvanud ning lähevad mulda nukkuma.
«Noormardikad ilmuvad mullast lagedale, kui kartulipõllud on täisõies. Toitunud kolm kuni kümme päeva kartulilehtedest, lähevad nad augusti lõpul või septembri algul mulda talvituma. Pika sügise korral jõuavad noormardikad küll muneda, kuid tavaliselt teine põlvkond meie kliimas hävib,» kirjeldas Luule Tartlan kahjuri elutsüklit. Tema jutu järgi kulub talvitunud mardikate munemisest uue põlvkonna ilmumiseni meie kliimas umbes 50 päeva.
Tõenäoliselt on iga põllupidaja märganud, et mardikate saabudes hakkavad kartulipealsed närbuma. Munadest koorunud tõugud närivad lehe alumisse pinda augukesi, jättes pealmise osa alles. Luule Tartlan nimetas sellist kahjustust akensöömaks. Colorado mardikas eelistavat nooremaid ja madalamaid taimi.
«Tõugud ronivad latva, söövad pealmised lehed auklikuks ja sälgustavad leheservad, valmikud aga söövad lehtedesse suured augud,» rääkis Tartlan kahjurite töömeetoditest. Et mardikad on põllul pesakonniti, ilmnevad ka kahjustused kolletena.
Nii Tartlan kui ka Univer rõhutasid, et mardikate vastu võidelda on väga vähe aega, sest juba pärast kümnepäevast pidusöömingut poevad kahjurid mulda tagasi. Toivo Univer soovitab kartulikasvatajatel põlde hoolega kontrollida ning söödikud käsitsi ära noppida või tõrjevahenditega hävitada.
Mardikad söövad
lehed auklikuks
«Kartulimardika munad on kollaste pesakondade kaupa lehe all. Koduaias on kõige lihtsam taimed üle vaadata ja need pesad laiaks vajutada,» õpetas Univer. Tema jutu järgi on võimalik ka pritsida, kuid kontrollida tasuks ikkagi. Esiteks munevad mardikad mitu korda ja teiseks on nad väga kohanemisvõimelised.
«Kartulimardikal on vastupidavust tagav geenide kompleks ning tõrjepreparaatide suhtes võib tal immuunsus tekkida juba 10–15 põlvkonna vältel,» rääkis Luule Tartlan. Olevat täheldatud, et osa mardikaid ei hävi mitme kuu jooksul isegi temperatuuril miinus kaheksa kraadi, sestap on tähtis vagusid tihti kontrollida ja vajaduse puhul kordustõrjet teha.
Kui mardikas sigib suve jooksul vähemalt ühe põlvkonna, suureneb korduvalt talvituvate kahjurite arv. Kõige meelsamini elavad nad veekogude läheduses, seetõttu leiavad taimekasvatajad igal aastal enim preeriatulnukaid Peipsi järve, Võrtsjärve, Suure Emajõe ja Pärnu jõe kandis.
Luule Tartlani jutu järgi on Colorado mardikal Eestis küll looduslikke vaenlasi, kuid nende mõju jääb nõrgaks. Võib peaaegu kindel olla, et kui siinne kliima ei halvene, meile ei rända efektiivsemat mardikasööjat või me ei areta kartulimardikatest toituvat linnuliiki, ei lahku need sisserändajad siinsetelt aladelt veel nii pea.

COLORADO MARDIKAS

Kartulimardika ladinakeelne nimetus on Leptinotarsa decemlineata Say.
• Kahjur toodi Euroopasse XIX sajandil ja tema levik hoogustus 1922. aastal.
• 1935. aastal leiti mardikaid Belgiast, 1936. aastal Šveitsist ja Saksamaalt.
• Colorado mardikas levis idapoolsetele aladele kolmes suunas: Itaalias piki Po orgu, Balkanil piki Doonau orgu, üle Alpide Kesk-Euroopasse ja Madalmaade kaudu põhja poole.
• Teise maailmasõja ajal liikus ta aastas edasi 80–100 kilomeetrit. 1965. aastal oli teda juba enamikus Lääne-Euroopa riikides.
• 1965. aastal leiti kartulimardikat Taanis, 1971. aastal Rootsis.
• Eestis avastati Colorado mardikas 1965. aastal. Alates 1972. aastast on ta siin massiliselt levinud.
Allikas: Luule Tartlan

Seotud lood
    21.05.2020 25.05.2020
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto