Rooma tutvustab turistile antiikmaailma

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast paaripäevast Rooma tänavatel kõndimist suutsime juba vaatamisväärsuste juurde jõuda ka eksimata ning reisi lõpuks sujus kaardilugemine probleemideta.
Pärast paaripäevast Rooma tänavatel kõndimist suutsime juba vaatamisväärsuste juurde jõuda ka eksimata ning reisi lõpuks sujus kaardilugemine probleemideta. Foto: Erakogu

Huvi antiikse kultuuripärandi ja klassikalise filoloogia vastu ajendas mind tänavu suvel valima reisisihiks Rooma, kus külastasin nii tüüpilisi turistide vaatamisväärsusi, näiteks Colosseumi ning Vatikani muuseume, kui ka kohalike kogunemispaiku.

Minu Rooma-teekond algas ühes sügiseses ladina keele loengus, kus minu jaoks avanes justkui uus maailm. Võib ju küsida, miks armastada sisuliselt surnud keelt, kuid minu jaoks peitub selle võlu üllatavas korrapäras, reeglistikus ja heas kõlas.
Kevadel lugesin aine «Antiigi pärand Euroopa kultuuritraditsioonis» jaoks 17.–19. sajandini Euroopa aadlinoormeeste seas kombeks olnud Grand Tour´ist, mis kujutas endast aastast reisi pärast kooli lõppu. Kuigi tollal tehti seda pigem hobuvankritel kui lennukil, sai minu jaoks juba siis selgeks, et tänavu suvel rändan ma kaugemale kui Narva.
Pärast seda, kui olin valinud eelkõige sealse kireva kultuuripärandi tõttu kindlaks sihiks just Rooma,  leidsin endale ka sõbranna reisikaaslaseks ning ettevalmistused võisid alata. Soetasime Ryanairi sooduskampaania kaudu Riia–Rooma lennupiletid ning broneerisime hosteli raudteejaama ja seega ka kesklinna vahetus läheduses.
Kirikukülastusest
jäi ere mälestus
Panime paika ka reisi enam-vähem kindla ajalise kava. Vaatamisväärsuste külastamiseks kasutasime Archeologia Card´i, mille 13eurone hind hõlmas sissepääsu üheksasse muuseumisse. Lisaks maksime Vatikani öise pileti ja Colosseumi maa-aluse ekskursiooni eest. Liikusime ringi jala või kohaliku ühistranspordiga, milleks kasutasime 16eurost Travel Pass´i, mis tagas bussi-, trammi- ja metroopääsme terveks nädalaks. Tagasi vaadates võin öelda, et reisile kulus kokku umbes 450 eurot.
Pärast lennuki kolmetunnist hilinemist jõudsime 13. juulil lõpuks Rooma. Kui mu jalad Itaalia pinda puutusid, üllatas mind esimesena palav õhk, mis jäi meid saatma terveks puhkuseks. Esimesel päeval oli linnas isegi sealsete standardite järgi ebatavaliselt soe ilm, kuna õhutemperatuur küündis 40 kraadini. Kuigi järgmistel päevadel oli õhk veidi jahedam, ei läinud me kordagi õue päikesekreemita.
Peamiselt möödus reis kultuuri avastades. Külastasime peaaegu kõiki turistide vaatamisväärsusi Roomas ja kuna olin nende kohta varem lugenud, loodan, et suutsin mõista nende tähendust tänapäeva kultuuri jaoks.
Colosseumi käikudes kõndides sulgesin silmad ning kujutlesin, kuidas mu ümber trambivad nahksetes rõivastes sõjavangidest ning orjadest gladiaatorid. Minu reisielamust süvendasid ka rännakul loetud Karl Ristikivi «Rooma päevik» ja Dante Alighieri «Põrgu».
Legendide järgi 753. aastal eKr rajatud Roomas ringi kõndides tundsin end justkui kunstimuuseumi külastaja. Hooned olid kõrged ja uhked, kuigi paljude vaatamisväärsuste ilu on keskaja rüüstamiste käigus kannatada saanud.
Siiski leian, et tänapäevaste ehitiste hulgas pole vastast näiteks kõikide jumalate templile Pantheonile, mille laius ja kõrgus on 58 meetrit ning pikkus 84 meetrit. Selle ainsateks valgusallikateks on sissepääs ja kaheksameetrise läbimõõduga ringikujuline valgusava katuses.

Minu üheks eredamaks mälestuseks jääb hommikune jalutuskäik San Giovanni in Laterano kirikusse. Kell oli vaid pool kaheksa ja seega olid muidu Eesti tipptunni bussi meenutava rahvahulgaga tänavad veel üsna tühjad. Kõlasid vaid tänavat luuaga pühkiva mehe vilistamine ja linnulaul. Kiriku majesteetlikku arhitektuuri imetledes märkasin kohe ka ilmselt seal palverännakul olevaid nunni. Samuti leidis hoone ühes tiivas parasjagu aset jumalateenistus, milles sisalduvad laulud jätsid hinge kustumatu mälestuse.
Kirikust tagasi hosteli poole jalutades kohtasin ühe kohviku meesteenindajaid, kes tundsid agaralt huvi, millisest riigist olen pärit ning kuhu parasjagu oma samme sean. See polnud ka esimene kord, kui mina ja mu reisikaaslane pälvisime sealsete meeste tähelepanu.
Kummaline oli kogeda, et lõunamaalased julgevad võõrastele nii lihtsalt läheneda ja nendega rääkima hakata. Sageli hüüti meile tänaval komplimente ja lehvitati. Edaspidi julgen kõigile sõbrannadele, kes kurdavad, et nad on inetud või üksikud, soovitada minna Rooma enesehinnangut tõstma.
Peale muuseumite külastuse leidsime tee ka kohalike inimeste elukvartalitesse. Võtsime ette neljatunnise rattaretke «Ebaharilik Rooma», mille käigus näitas giid meile näiteks imeilusat Apelsiniaeda ja Trastévere linnajagu, kus inimesed kuivatavad endiselt pesu kahe maja vahele tõmmatud nööril. Nautisime seal ka eranditult hea hääle ja pillimänguoskusega tänavamuusikute esitusi.
Ka Rooma kaubamajastub
Juba enne reisi hoiatati meid Rooma kohutava liikluskultuuri eest. Kogesimegi, et tänavat ületades pole mõtet tee ääres oodata, vaid tuleb üsna ülbelt ülekäigurajale astuda ja autojuhid peatuma sundida. Vahel aitasid inimestel teed ületada ka iseloomulike kiivritega politseinikud ehk karabinjeerid.
Arvan, et võõra maa kultuuriga tutvudes on tähtis osa ka kohalikul toidul, seega üritasime proovida võimalikult paljusid erinevaid roogi. Kuna pitsa ja pasta ei maitsenud mulle juba enne Itaaliasse minekut, ei avastanud ma nende võlu ka seal, kuigi pean tunnistama, et värske basiiliku ja kirsstomatitega pasta mekkis seal hoopiski paremini kui Eestis.
See-eest armusin ma Roomas kohalikku jäätisesse, mida pakutakse enam-vähem igal tänavanurgal asetsevates väikestes kohvikutes. Seal saab iga külastaja keskmiselt kahe-kolme euro eest valida endale kolme sorti jäätisepalli.
Jäätisesorte on müügikohtades valida isegi kuni 40 ja kõik minu proovitud umbes 12 maitset olid äärmiselt värske ning tugeva mekiga. Näiteks proovides sealset maasikajäätist, tundsin suus sulavat magusat-magusat marja.
Kindlasti tahtsin Roomas olles proovida ka biskviitküpsistest ja toorjuustust valmistatud tiramisut, mis üllatas mind erakordselt õhulise maitse poolest. Soovitaksin kõigil Igavesse Linna minejatel külastada Bar Pompi nimelist tuntud kohvikut!
Ühel päeval sõitsime ka Roomast umbes 20 kilomeetri kaugusel asuvasse Ostia randa, kus käivad suvitamas peamiselt kohalikud inimesed. Vahemeri oli soolane ja soe ning rannaliiv veelgi palavam. Kuna itaallased rendivad päevitamiseks lamamistooli ja päikesevarju, olime meie seal ainsad veidrikud, kes oma rannalinadel külitasid.
Vahetult enne tagasisõitu külastasime üht linna suurt kaubanduskeskust, kus oli 209 poodi ja kuhu sõitsime kohaliku bussiliiniga ligi tund aega. Seal jälgisin ka kultuurikeskse Rooma paratamatut kaubamajastumist.
Lisaks märkasin hiiglaslikus kaubanduskeskuses seda, et kuigi Rooma miinimumpalk on umbes kolm korda suurem Eestis makstavast, on sealsed toiduhinnad umbes samas suurusjärgus meie omadega ning riiete eest tuleb letile asetada isegi väiksem summa. Ka oli kummaline näha, et poodidesse võetakse Itaalias kaasa kogu perekond, maha ei jäeta ka näiteks koeri.
Ma kavatsen tulevikus Rooma naasta. Tean, et mind jäävad sinna ootama 21. sajandi kunsti muuseum MAXXI ja Vatikan, millega kindlasti tahan põhjalikumalt tutvust teha. Tahan vaadata ka Teatro Argentina tuntud etendusi ja minna Tiberi jõe äärsesse välikinno.
Reisi kestel kujunesid meil välja oma lemmikkohad, näiteks Piazza Navona väljak, samuti olen alati valmis uuesti külastama ka maalilisi parke, mida see suurejooneline linn endas igal sammul peidab.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles