«On the road again... (taaskord teel... – toim),» ümiseb Marten Laur, üks neljast eelmisel reedel võimalikult otse Tallinnast Tartusse teele asunud otsemonist, kui me pärast paariminutilist puhkepausi taas rännakule asume.
Otsemonide rännak meelitas osalema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On esmaspäeva hommik ja päike kõrgub taevas, siiani oleme käinud ligi kolm kilomeetrit, kuid kavas on kõndida veel kuni kümme korda rohkem.
Liitun otsemonide kahe allesjäänud liikme, Marten Lauri (26) ja Arno Lauguga (23) esmaspäeva hommikul, kui nad oma laagrit kokku pakivad. Ujunud eile õhtul üle Jägala jõe ja teinud seejärel tempo tõstmiseks metsajooksu, otsustasid nad telgi üles seada Ardu lähedale heinakuhjade ja kartulimaaga uhkeldavale muruplatsile.
Näha saab erinevaid maastikke
Kuna mehed olid pühapäeval kõndinud ligi 20 kilomeetrit põlvekõrguse veega soos, olid nad õhtuks nii väsinud, et jõudsid vaid süüa ning end seejärel magama seada. Ligi seitsme euroga viimasel minutil ostetud telk sobib aga umbes pooleteisele inimesele. «See on mõeldud vaid väga hästi läbi saavatele matkajatele,» lisab Marten naerdes.
Seni peamiselt mägimatkadel käinud Arno riietub kui tõeline matkasell. Ta tõmbab jalga saapad ja veekindlad püksid ning selga särgi, mis pole veel jõudnud eilsest rännakust kuivada.
Marten näitab aga oma okastraadiga lõhutud pükse, teibib hoolsalt varbad villide kaitseks ning tõmbab jalga jooksukingad, mis on tema hinnangul head, sest kuivavad ära juba paarikümne minutiga. Teistele, kel pikk matk kavas, soovitab Marten hankida korralikum varustus. «See oli meil rohkem selline ekspromptidee,» selgitab ta.
Matkalised pakivad suured, umbes 15 kilo kaaluvad seljakotid kokku ja lõpetavad hommikusöögi, milleks on pakikartulipuder viineritega. «Sel on isegi peaaegu mingi maitse,» tõdeb Marten.
Üllatusega märgib Arno, et kodused rääkisid neile telefonis, kuidas veebilehe vahendusel elavad neile kaasa paljud inimesed, kellest osa on pakkunud välja ka sooja söögi või öömaja võimaluse. «Meie kahjuks sellest midagi ei teadnud,» tõdeb ta.
Teele asudes mõtlen, et mis need kilomeetrid siis ära pole, sest astume niivõrd siledal maastikul. Umbes viie minuti pärast pean aga oma sõnu sööma, kuna satume sohu. Katsun liikuda Arno jälgedes, kuid jalgu mülkasse asetades kostab «plurr!» ja «plurr!» ning mu jooksujalanõud täituvad imekiiresti veega.
Arno teeb üsna korralikku tempot, seega olen sunnitud tal kannul püsides tegema ka mõned jooksusammud. Treeningkellalt näen, et mu pulss püsib umbes 150 lööki minutis juures, mis sobib minu hariliku jooksutreeninguga.
Varsti solberdame jõudsalt murumätaste vahel. Ettevaatamatusest koperdan rohu all peituva kännu otsa ja kukun põlvili. «Oih, leidsin kännu!» märgin minu selja taga kõndivale Martenile ning otsustan ülejäänud retke jalgu tunduvalt kõrgemale tõsta.
Arno kontrollib pidevalt kaelasrippuvalt GPSilt, kas ikka liigume otse Tartu poole. Tavaliselt pidavat nad märkama eksimist aga alles siis, kui on õigest kohast juba üsna kaugel. Ränduritel on kaasas ka umbes viiekilone seade, mis saadab signaali, tänu millele oleme saanud otsemonide teekonda pidevalt veebis jälgida.
Läbime metsvaarikapadriku, kust Arno haarab kaasa peotäie marju. Nopin samuti mõned vaarikad, mis jäävadki mu ainsaks saagiks, kuna hiljem ma enam selleks aega ei leia. Marten märgib aga, et nii kenasid marjametsi nad mujal näinud pole.
Pärast märga maastikku rõõmustan raiesmiku üle, kuid varsti pean hoolsalt tasakaalu hoidma, et mitte oksarisul libastuda. Mehed kasutavad toetuseks toikaid ja matkakeppe, mis aitavad meil hiljem ka jõgesid ja kraave ületada.
Vahepeal teeme lühikese peatuse ja rändurid näitavad mulle, kus me asume ning kuhu sirgjoon meid edasi viib. Nähes GPSilt meie trajektoori tähistavat sinist triipu, pean tõdema, et see kattub pea täiesti sinise otseteed näitava joonega.
Varsti jõuame ka esimese kraavini, mille matkajad ületavad mööda palki, kuid mina otsustan minna läbi sääreni ulatuva vee, kuna pelgan oma siledapõhjaliste jalanõudega libedal puul sammuda. Järgmise jõe puhul mul aga see taktika ei õnnestu, kuna veekogu põhi on kaetud paksu mudaga. Arno proovib selle sügavust ning näen, et toigas vajub umbes poole meetri ulatuses pinnasesse, ja kuulen seda väljatõmmates tekkivat lurtsuvat heli. Muda näeb välja selline, et neelaks kõik lähedalasuvad väikeloomad ja võimalusel ka minu.
Tassime kohale kobraste näritud puud ja ehitame endale silla. Toigaste toel suudan sellest üle sammuda ja teisel pool kallast näen, et teekond polnudki nii hirmus. Väiksemaid kraave mul aga Arnole sarnaselt kõrge tiigrihüppega ületada ei õnnestu ning minu lennud näevad välja pigem kui kaugushüppe soojendustreening.
Peatume hetkeks ning Marten teibib oma valutavat põlve. Mehed kinnitavad ka keha, hammustades Lioni šokolaadi ja halvaad. Arno räägib, et peab neljapäeva hommikul ülikonda riietatuna Tallinnas olema. «Ma ei tahaks küll kuidagi pooleli jätta,» nendib ta. Pakun naljatledes välja, et siis oleks tal vist lihtsam tuldud teed otse tagasi minna. «Tõesti, tee on tuttav ning sillad ja jäljedki on ees,» lisab Marten.
Metsas kohtusime
põdraga
Matkakogemuse valguses hindavad mõlemad rändurid Tallinna–Tartu maantee kahetunnist autoteekonda palju rohkem. «Tegelikult on aga matkata tore, sest nii näeb erinevaid maastikke,» märgib Arno. «Selline Eesti-sisene matk on hea, sest välismaale ma tänavu poleks jõudnud, samuti kulub siin vähem raha ja kodumaa on ju ilus.»
Pean minagi tõdema, et hommikused loodusvaated võivad olla hingematvalt kaunid. Ühel hetkel astume metsast välja ja näeme kaugele laiuvat heinamaad. «Päike, lilled ja heinamaa,» märgib Marten mu selja taga luuleliselt. Järgmises metsatukas vaatab Arno ühel hetkel aga minu poole ning viipab käega. Meist umbes viie meetri kaugusel seisab uhkete sarvedega põder, kes meid märgates sõrgade müdinal eemale tormab.
Vahepeal olen jõudnud meeste tempoga kohaneda, kuigi usun, et seljakotiga mul see nii hästi poleks õnnestunud. Keskmiselt liiguvad rändurid soos 2–3 km tunnis, lagedal maal aga kuni kaks korda kiiremini.
Aeg-ajalt kipuvad mind takistama tihedad põõsad ning agarad sääsed ja parmud, kes väiksemagi peatuse korral otsivad üles iga katmata nahalapi ning istuvad sinna einestama. Kuna mehed lõhnavad vähemalt kolme meetri raadiuses tugevalt sääsetõrjevahendi järele, siis neid putukad nii jõudsalt ei kimbuta.
Retke lõpuks on mul õnnestunud kukkuda kolm korda ning seda jäävad meenutama kriimustused ja sinised põlved. Marten räägib mu äpardusi märgates, kuidas ta tundis esmaspäeval sõna otseses mõttes, mida tähendab ninali kukkuda. «Õnneks maandusin mutta, mitte kõvale pinnasele,» lisab ta.
Vahepeal saab Marten ka telefonikõne, mis püüab teda tagasi tavaellu tuua. «Ei, ma olen vähemalt neli päeva veel metsas,» vastab ta.
«Põgenesin siia retkele,» märgib ta hiljem naljatledes. «Just algas puhkus ja ülikoolini on veel aega.» Arno ütlust mööda otsustas ta aga osaleda, kuna see on idee, mille peale on ta ennegi mõelnud.
Kui kruusateel autot ootan, vajutan oma pulsikellal treeningu lõpetatuks. Veidi üle kahe tunni kestnud lühikeste peatustega umbes 4–5 kilomeetri pikkusel matkal kujunes keskmiseks pulsisageduseks 140 lööki minutis, selle aja jooksul kulutasin 886 kalorit.
Ränduritele edu soovides on mul suisa kahju tagasi tööle sõita, sest hasardi tõttu tahaksin nendega koos edasi kõndida. Kraavid ja sood ei tundugi enam nii peletavad kui varem, samuti aitas pidevalt sirge siht mõtteid korrastada. Kuna teisipäeval liitusid otsemonidega ka vahepeal tervenenud Anti Orgla ja Mati Allas ning edasi liiguvad rändurid vahetustega, aitab ehk seegi neil kergemini sihtpunkti jõuda. Loodan, et otsemonid peavad vastu ja jõuavad õnnelikult Tartusse!
OTSEMONID
• Need on neli Tartu noormeest – Anti Orgla, Mati Allas, Arno Lauk ja Marten Laur –, kes tahavad teekonna Tallinnast Tartusse GPSi abil läbida võimalikult otse.
• Neljapäeva õhtuks kavatsevad nad läbida umbes 165 kilomeetrit ja matka lõpetatuks kuulutada.
• Otsemone inspireeris sõbra korraldatud 30kilomeetrine otsematk Aegviidu ja Anna vahel.
• Teekonnal liiguvad nad ainult otse, kõrvalekalded on mõistetavad eramaadele sattudes, ööbimiskohta otsides jmt, kuid mitte lihtsamalt läbitavat maastikku otsides. Läbitamatud takistused pole matkajatele ka veekogud, näiteks ujuvad nad üle Jägala, Põltsamaa ja Emajõe.
(Allikas: otsemonid.blogspot.com)