«Palju õnne, teie esimene veri on antud!» lausus mulle naeratades Põhja-Eesti regionaalhaigla õde. Selle lause ja valges sidemes käsivarrega kulmineerus minu esmaspäevane külastus doonoritelki.
Vereloovutus tekitas heaolutunde
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi olen täisealine juba kaks aastat, polnud ma siiani verd andnud, kuid nüüd otsustasin kindlalt astuda Eesti üle
36 000 doonori seltskonda. Sestap seadsin esmaspäeval endki Paide kultuurikeskuse parklas asetsenud sõjaväetelgi sissepääsu juurde.
Oodanud järjekorras umbes viis minutit, saabus minu kord meditsiinitöötajaga vestelda. Täitsin ära kaardi, kus uuriti minu tervise, alkoholi- ja narkootikumitarbimise, seksuaalelu, aga ka välismaareiside ning arstikülastuste kohta.
Doonor peab tarbima rohkelt vedelikku
Selgus, et doonor ei tohi olla viimase kahe nädala jooksul tarbinud mingisuguseid ravimeid, kaasa arvatud valuvaigisteid. Samuti on tähtis, et ta poleks end poole aasta jooksul augustada või tätoveerida lasknud. Loomulikult peab doonor olema täiesti terve, näiteks olen sõpradelt kuulnud ka seikadest, kus neid on juhuslike köhatuste pärast vereloovutuselt tagasi saadetud.
Varsti pääsesin ka järgmise arsti juurde, kes küsitles mind üksikasjalikult ja uuris korduvalt, kas tunnen end hästi, olen söönud ja puhanud. Vastanud kõigile küsimustele jaatavalt, mõõtis ta mu vererõhku ja pulssi ning tunnistas need normidele vastavaks.
Esimese sõrmeotsast võetud vereprooviga sain teada, et mul on AB-veregrupp – see kõige haruldasem. Lisaks tegi arst kindlaks, et minu hemoglobiinitase on 141 g/l , mis on väga hea tulemus. «Võite seda lausa teistegagi jagada,» lisas meditsiinitöötaja.
Pärast seda tuletas arst mulle korduvalt meelde, et väikese kehakaalu tõttu pean nii enne kui ka pärast vereloovutust tarbima palju vedelikku ja kindlasti puhkama. «Täna ei tohi te teha trenni, minna sauna või vanni,» ütles ta, kui saatis mind järgmisesse ooteruumi, kus jagati doonoritele tühjad verekotid. «Loodame, et te vereandmise suhtes vahepeal ümber ei mõtle,» märkis arst muheledes.
Arsti kinnitusel on neil doonoritelkides alati palju tööd, kuid Paides isegi harilikust rohkem. «Eriti õhtul kell 17–18 on telk rahvast täis,» märkis ta. «Töötame täiskoormusel.»
Oma järjekorda oodates jõin ühe kaasdoonori soovitusel ära kolm klaasi ploomimahla. «Siis pole pärast kehv olla,» märkis see naisterahvas selgituseks. Võin tõdeda, et vereloovutajate vahel tekib ka sõbralik pilguvahetus, sest tõesti, kõik meist tulid kohale head tegema. Oodates kirjutasin valmis veel ühe artiklijupi ning varsti kõlaski hüüe: «Parem käsi siia!»
Heitsin lahke õe soovitusel pikali ja vastasin tema sõbralikele küsimustele. Teinud kindlaks, et annan verd esimest korda, rääkis ta mulle protsessist ja selgitas, et minu verd saab anda vaid AB-veregrupiga inimestele, kuid mulle saavad doonoriteks olla kõigi veregruppidega isikud.
Vaatasin uudistavalt jämedat nõela, mida õde mulle veeni sisestas. «See peabki suur olema, kuna peenikese nõelaga ei saaks me nii suurt kogust kindlasti kätte,» selgitas ta. «Vereloovutus ei tohi kesta üle 11 minuti, sest muidu veri hüübib ja seda ei saa teistele üle kanda.»
Kui terav nõel oli õnnelikult oma sihtpunkti jõudnud, uuris õde kiiresti, ega mul valus ole. Vastasin eitavalt. Seejärel palus ta mul punase südame kujulist palli pumbata, et veri kiiremini liikuma hakkaks. Nägin, kuidas minu verest täitus kaks kotti, millest esimest, vaid 50 ml suurust, kasutatakse testimiseks, ja teist, mahuga 450 ml, haigete inimeste aitamiseks. Doonorite verd on vaja rasketel operatsioonidel ja sünnitustel ning raviks verejooksu, raske trauma, aneemia, leukeemia, vähi- ja maksahaiguste ning põletuste puhul.
Vaatasin rahulikult, kuidas kott täitus tumepunase vedelikuga ja jälgisin telgis toimuvat. Möödakõndivad tüdrukukesed piilusid telgiavade vahelt uudistavalt sisse, õed ning arstid kõndisid ringi, vahetasid muljeid ning asetasid aeg-ajalt täitunud verekotte suurtesse külmakastidesse.
Vereloovutus tekitas kerge nõrkuse
Õde kontrollis, kas tunnen end ikka hästi ja palus mul veel kord kindlasti öelda, kui tunnen end kuidagigi veidralt. Kui ta oli mind juba masina küljest lahti ühendamas, palus teda appi vastasvoodite juures askeldanud õde. Kuulasin uudishimulikult, kuidas seal lamavalt doonorilt algselt vereloovutuseks mõeldud veenist verd kätte ei saadud, sestap otsustati teise veresoone kasuks.
Õed vahetasid kohad, mul paluti torkekohta vatitupsuga kinni hoida ja veidi aega toibuda. Vahepeal sai vastasvoodis olev doonor samuti lõpuks verd andma hakata.
Kui olin seotud ning ülestõstetud käega nõutud aja lamanud, palus õde mul esmalt istuli tõusta, et teha kindlaks, ega mul pea ringi käi. Pärast seda palus ta mul liikuda viimasesse ruumi, kus sain oma doonoripaberid ühe võimaliku kingituse, suure šokolaaditahvli vastu vahetada ning mahla ja küpsiste seltsis taastuda.
Tundsin vähest nõrkust ja iiveldust, kuid see möödus kiirelt, seega seadsin end varsti teele. Ukse juures peatavad mind õnneloosi pakkuvad neiud ning pärast seda olengi õnnelikult oma esimese vereloovutuse lõpetanud. Veidi nõrgalt tunnen end ka õhtul ja järgmisel päeval, kuid pigem olen rõõmus, et kõik kulges probleemideta ja sain teiste heaks midagi ära teha. Kokku võttis vereloovutus umbes tund aega.
Mööda Pärnu tänavat tagasi tööle kõndides näen tänaval noormeest, kelle käsi on samuti sidemes. Naeratan talle tuttavlikult ja astun rõõmsal sammul edasi, et nüüd juba 500 ml väiksema verekogusega edasi tööd teha.
TEAVE
Esmaspäeval ja teisipäeval käis Paides doonoritelgis verd loovutamas 363 inimest, kellest 48 olid esmased doonorid. Kokku loovutasid nad üle 128 liitri verd.
Allikas: Kirsti Ruul,
PR Partneri strateegiline konsultant