Järva Teataja vestlustest Järvamaa kergliiklusteede kasutajatega tuli välja, et kuigi üldiselt jäävad nad radade seisukorraga rahule, on kitsaskohtadeks konarlik pinnas ja vähene hooldus talvisel ajal, samuti on teada üks õnnetusjuhtum liiklusreeglite eiramise tõttu.
Esmalt liikusime Paidest Mäo poole ning tabasime töölt koju jalutava maksu- ja tolliameti sissenõudmise üldmenetluse osakonna vanemspetsialisti Hillar Hüreneni, kes kasutab kergliiklusrada iga päev. «Ma olen teega enam-vähem rahul,» kinnitas ta. «Siin kõndida on tunduvalt parem kui maantee ääres.»
Hüreneni ütlust mööda puhastatakse rada vastavalt vajadusele. «Kahjuks tee laguneb,» märkis ta. «Tean, et seda on kavandatud korrastada, kuid rahastust saada on keeruline.»
Igapäevased liiklejad saavad tuttavaks
Hürenen, kes tunneb raja igapäevaseid kasutajaid juba nägupidi, märkis, et Paide–Mäo teel on üsna rohkelt liiklejaid. «Paljud käivad siit surnuaeda,» selgitas ta. «Ka rattasõitjaid on rohkelt.»
Konflikte pole Hürenenil ette tulnud, pigem ollakse sõbralikud ja lastakse kiiremini liiklejad kenasti mööda.
Mäo-suunalisel teel ootas oma sõbrannat jalgrattasõidule minekuks ka Paide ühisgümnaasiumi 6. klassi õpilane Carolin Raadik, kes väntab harilikult pedaale Paidest Türile. «Käin rattaga sõitmas paar-kolm korda nädalas,» ütles ta. «Türi tee pole nii auklik kui see (Paide–Mäo tee – toim), samuti on see mu kodule lähemal.»
Jõudnud Mäosse, pöörasime tagasi ja sõitsime Paide tehisjärve poole, kuhu mineval kergliiklusteel nägime vaid viit inimest. Kaks neist olid kiirkõndi tegevad sõbrannad Ele Pellja ja Krista Oska. Kuna Pellja on Paidest pärit, aga siin ei ela, satub ta rajale jalutama harva, kuid Oska spordib paar korda nädalas nii järveäärsel kui ka Väätsa poole mineval teel.
Oska ütlust mööda on tehisjärve tee üsna heas seisukorras. «Ümberringi on loodus, kuulen linnulaulu, tunnen lehtede lõhna – mida muud korteriinimesel vaja on!» kinnitas ta. Kuigi talvel on seal lumi sageli lükkamata, meeldib Oskale kiirkõndi teha just järveäärsel teel, sest seal on vähem liiklejaid. «Väätsa teel on palju rattureid ja kõndijaid,» selgitas ta. Samuti on tema meelest Väätsa poole minnes tülikas maanteed ületada.
Rattasõiduks on Pellja ütlust mööda tehisjärve rada aga liialt lühike. «Meie isegi kõnnime seda teed vahel kolm korda,» lisas ta. Pellja märkis, et kõikjal teede ääres võiks olla ka pingid. «Meiesugustel pühapäevajalutajatel oleks neid küll vaja,» ütles ta muiates. «Eks kiirkõndi tehes saame ka mõnusalt lobiseda.»
Edasi suundumegi Väätsa poole, kuhu näeme liikumas rohkelt rattureid ja rulluisutajaid. Juba peaaegu asulasse jõudes peatame paidelase Viljar Pennerti, kes sõidab nii siin kui ka ümber kodulinna paar korda nädalas. «Mul on kavas sõita ka Türi–Paide marsruuti, kuid pole veel jõudnud, sest tulin Hollandist alles kuu aja eest tagasi,» lisas ta.
Võrreldes Hollandiga on Pennerti selgitusel Järvamaal puudu pigem linnasisestest jalgrattateedest. «Hollandis on igal tänaval punasega märgistatud rada ratturitele,» selgitas ta. Tema meelest võiks Paidet läbida kergliiklustee, mis ühendaks nii Türile, Väätsale kui ka Mäosse suunduvaid radu.
Väätsa-suunaline tee on Pennerti ütlust mööda kaetud üsna hea ja ühtlase asfaltiga, ka meeldib talle see, et rada kulgeb voorel. «Väätsalt tulles saan sõita allamäge, pärast aga üles,» selgitas ta.
Kuna kergliiklusteed eraldab maanteest kraav, ei satu rajale ka eriti killustikku. Tee laius sobib Pennerti hinnangul juhul, kui seal ei sõida palju inimesi. «Kui oleks tihedam liiklus, jääks see kitsaks,» lisas ta.
Väätsale suunduvat rada kasutavad tema ütlust mööda nii ratturid kui ka kepikõndijad, kes saavad omavahel hästi läbi. «Sportlikud inimesed on sõbralikud,» kinnitas Pennert. «Kellegagi kokku ma küll põrganud pole.»
Nautinud veel veidi kurvilist Väätsa teed, liigume edasi Türi poole, kus püüame Männaru kurvi juures kinni paidelasest rulluisutaja Kadri Sooni, kes kasutab seda rada peamiselt suviti. «Olen fanaatiline rulluisutaja,» märkis ta. «Sattusin sellest spordist vaimustusse juba siis, kui tehti esimene, tehisjärve poole suunduv tee.» Praegu ta enam järve ääres ei sõida, kuna rada on talle veidi lühike.
Soon märkis, et Paide–Türi teel konarusi ei leidu, kuid teda segab praht, mis eriti augusti lõpus rajale satub. «Palju on oksi ja killustikku,» tõdes ta.
Teel liikujate arv oleneb Sooni ütlust mööda kellaajast, enim kasutajaid on umbes 18–19 paiku õhtul. «Rattureid on kõige rohkem,» lisas ta. «Tundub, et inimesed kasutavad teed linnadevaheliseks transpordiks.»
Soonile on tuttavad nii mõnedki näod, keda ta rajal sageli kohtab. «Sõitjaid on igas vanuses – lastest pensionärideni,» märkis ta. «Kõik on aga väga viisakad.»
Türilt rattaga Paidesse sõites puutus paidelane Tarmo Välba Kirna mäel kokku aga inimestega, kes tema ütlust mööda ei tundnud elementaarseid kergliikluses vajalikke reegleid. Välba, kes harilikult pedaalib nädalas kolm-neli korda kokku 150 kilomeetrit, nägi endast umbes 25 meetrit eespool kõrvuti ratastel liikumas naist ja umbes 10–12 aastast tüdrukut.
Liikluskultuuri
tuleks parandada
Välba vilistas, et oma lähenemisest märku anda. Selle peale vaatasid eessõitjad tagasi ning liikusid tee erinevatesse äärtesse. «Mõtlesin, et sõidan nende vahelt läbi,» ütles ta. «Kui meie vahel oli paar meetrit, otsustas laps aga otse minu eest naise juurde minna.»
Välba pidi valima, kas sõidab tüdrukule otsa või pöörab kraavi. Järsult pidurdades lendas ta üle juhtraua ja maandus kõvale asfaldile. «Kõige hullem oli see, et ema lapsega sõitis ära,» lausus Välba. «Ma küll hüüdsin neid ja palusin neil võtta mu seljakotist telefon ning helistada kiirabisse.»
Kuna õnneks liigub Türi–Paide kergliiklusteel rohkelt inimesi, peatus üks neist ja kutsus Välbale abi. Vahejuhtumi tulemus oli suur peahaav ja liigesest väljaväänatud rangluu. «Rattaga saan sõita alles augusti lõpus,» nentis ta.
Välba ütlust mööda on kergliiklustee pinnas ja hooldus küll korras, kuid parandada tuleks liikluskultuuri. «Peaks tegema teavitustööd, et inimesed oskaksid liikuda hanereas ühel pool teed,» selgitas ta. «Vaja oleks asi kas või puust ja punaseks teha ning panna plakatid tee äärde, sest sportlased oskavad sõita, suvitajad sageli aga mitte.»
Türilt liigume Laupa poole, kuhu suunduval kergliiklusteel ei kohta me ühtegi inimest, rada on langenud puuoksi täis ja sodine. Küll aga liikus mitmeid kepikõndijaid ja jalutajaid Oisu poole ning sealt tagasi Säreverre.
Teelt tabasime kepikõndija Tiina Tatriku, kes märkis, et teda häirib rajal puuduv valgustus. «Talvel on siin pime ja kõndida ei saa,» ütles ta. «Tulen käima, kui tee on puhas, talvel oli see aga ka lumest lahti ajamata.»
Teekattega on Tatrik rahul, vaid ühes kohas jäid talle ette liivaterad, millel kepid kippusid libisema. «Tee on aga paraja pikkusega,» lisas ta.
Rohkelt inimesi on Tatrik näinud rada kasutamas kevadel ja sügisel. «Keegi pole mind seganud, siin on viisakas liiklus,» lisas ta. «Palju on rattureid ja rulluisutajaid, kepikõndijaid näen vähe.» Tatrik märkis, et sagedase käijana tunneb ta mitmeid raja kasutajaid ka nägupidi ja tervitab neid kohates.