Et esmaspäevast kolmapäevani kestab Raplamaal Toosikannu puhkekeskuses tänavune Eesti Õpilasmaleva kokkutulek, otsustas Järva Teataja koguda 1980ndatel õpilasmalevas olnute mälestusi, millest selgub, et koerustükkide meenutused panevad naerma peaaegu iga endise suvise töörügaja.
Järvamaa muuseumi direktori kohusetäitja Valev Väljaots töötas 1983.–1986. aastani linna töö- ja puhkelaagris ning seejärel ühe suve Annas õpilasmaleva rühmas.
Linnalaagris hakkas Väljaots juba 13aastaselt Järva teedevalitsuse töötajate juhendusel maanteede ääri vikatiga niitma, seega olid talle 20 aasta eest tuttavad kõik Tallinna–Tartu maantee Järvamaa ala kilomeetripostid.
Teeservadel leidus sel ajal palju rohkem prahti kui praegu ning malevlaste ülesanne oli ka rämps kokku korjata. «Meil oli reegel, et iga brigaad korjab oma pudelid kokku ja realiseerib need mitukümmend kotitäit malevasuve lõpus rahaks,» selgitas Väljaots. «Selle summa eest korraldasime toreda lõpupeo.»
Ühel korral leidsid poisid teeäärest ka mannekeni büsti, mille otsustasid lõunapausi ajal lähedal asuva Žiguli vraki aknast välja riputada. «Tekitasime kapoti alla ka suitsupilve ja jälgisime eemalt justkui varjatud kaamerana juhtide käitumist,» meenutas Väljaots. «Inimesed jäid küll seisma, aga kui nägid, millega on tegu, lõid käega ja sõitsid edasi.»
Malevlased pakkusid möödujaile pannkooke
1986. aasta suvest on Väljaotsal eredalt meeles malevlaste lemmiklauluks kujunenud ansambli Turist pala «Sa ära ära jahtu», mille viis oli neil suul teedel ja ka metsa vahel tööd tehes. «See laul käis meil nii söögi alla kui ka peale,» märkis ta.
Teeäärte niitmine oli tasuv töö, mille eest maksti tollal keskmisest kõrgemat palka. «Esimese omateenitud raha eest ostsin välismaise elektronkella, mis maksis umbes 80 rubla,» ütles Väljaots. «Keskmine palk oli siis ligi 120 rubla.»
1987. aastal oli Väljaots Anna malevas, kus noorte põhitöö kohalikus kolhoosis oli heinategu, kuid nad olid abiks ka rohimisel.
Malevlaste hulka kuulusid peamiselt Tallinna koolide õpilased, kes polnud paraku eriti tööaltid ega saanud hästi läbi kohalike noortega.
Samlikul peetud malevakokkutulekul oli üks spordiala poomipoks, kus võistlejad üritasid poomil istudes teineteist põhukotiga vehkides alla lüüa. «Olime vastasega üsna võrdsed ja kui vehkimine oli kestnud umbes veerand tundi, läks laagris kõlakas lahti ning kõik kogunesid meid vaatama,» ütles Väljaots. «Võisime võistelnud olla umbes 30 minutit, kui see pull ära lõpetati.»
Malevasuves oli tähtis koht õhtusel seltsielul. Väljaots märkis, et kõige suurema lauluhoo said malevlased sisse siis, kui neid bussiga tööle või õhtul ujuma viidi. «1987. aastal oli juba tugevalt tunda isamaalist mõtteviisi,» lausus ta. «Laulsime bussis kõva häälega metsavendadest kõnelevaid või rahvuslikke laule näiteks Ruja loomingust.»
Õhtulehe meelelahutustoimetuse reporter Jaanus Kulli hoolitses 1979.–1989. aastani malevlaste eest komandörina ja tegutses 1988. aastal Järvamaal Hundiaru rühmas.
Sellal julgesid malevlased juba välja tuua sinimustvalge lipu, mis lehvis iga päev uhkelt ukse kõrval.
Et Hundiaru ööbimispaik asus Tallinna–Tartu maantee ääres Mäeküla lähedal, tekkis noortel mõte pakkuda möödasõitjatele pannkooke. «Otseselt me neid müüa ei tohtinud,» selgitas Kulli. «Võtsime suure autovelje lõkkeasemeks ja panime välja sildi: «Pannkook, moos ja külm piim!».»
Kulli ütles, et poisid mängisid tee ääres pilli ja laulsid, Saaremaalt pärit ilusad bikiinides kaksikutest tüdrukud tantsisid ja pesid vajadusel peatujate autosid. «Meil oli juures ka korjanduskarp, kuhu teenisime päeva lõpuks üle saja rubla,» märkis ta.
Kevadel enne malevasuve kuulas Kulli tuttava toodud Aafrika muusika kassetti, kust jäi meelde üks huvitav Kameruni lugu. «See meeldis ka rühmale, üks malevlane kirjutas sõnad ja sellest sai minu rühmategemise ajaloo parim laul,» ütles ta.
Eelmisel aastal jalgpalli-maailmameistrivõistlusi vaadates tabas Kullit üllatus, kui sama lugu kõlas Shakira esituses kui võistluse tunnuslaul.
MTÜ Sääsküla huviklubi eestvedaja ja õhtujuht, tollal veel Tallinna 20. keskkooli õpilane Arlet Palmiste veetis 1988.–1992. aastatel malevasuve Järvamaal Hundiaru ja Võrumaal Hänike rühmas.
Eelkõige meenus Palmistele sellest ajast seltskond. «Neisse rühmadesse pääs kulges läbi kadalipu, tuli olla sportlane, nalja- või laulumees, seega jagasime vabariiklikel kokkutulekutel alati esikohti,» selgitas ta.
Palmiste hinnangul tegid nad kõvasti tööd, ei viilinud ning 12 tundi järjest heinaküünis rassida polnud probleem. «Hiljem sõitsime veoautokastis ujuma, kast oli lapsi pungil täis,» lisas ta.
Malevasuvedest meenus Palmistele näiteks juhtum, kui nad heinateost puhates lesisid ning üks tema kaaslastest kärbseid püüdis ja neid elusana suhu pani.
Siis tuli küüni naisbrigadir ja küsis, miks nad vedelevad. Poiss tegi suu lahti ja vastas: «Mida me ikka vedeleme?» Selle lause ajal lendasid kärbsed suust välja ja seepeale ehmatas brigadir täiesti ära.
Kord toodi kohalikku poodi kaks kasti õlut, mille malevlased kohe ära ostsid. «Aga külamehed olid jõudnud joogid juba enne omavahel ära jagada, seega olid nad nii vihased, et lubasid meie maja maatasa lükata!» ütles Palmiste naerdes.
Palmiste mäletas, et rühmas oli tüdruk, kellega juhtus kogu aeg äpardusi. Kord istus neiu malevakaaslase, nüüdse näitleja Sepo Seemanni kõrvale ja küsis: «Sepo, miks mul kõik asjad viltu lähevad?» Sepo vastas, et tema ei tea, ja tõusis pingilt püsti, aga pink läks tasakaalust välja ja tüdruk kukkus ümber.
Hänike rühmas töötades maalis Palmiste enda meelest oma ainsa õnnestunud pildi. «Jätsin selle meie ööbimispaika,» ütles ta. «Avastasin alles seal käies, et maja on ära ostetud ning nüüd on seal kõrts, kuid minu maal ripub kamina kohal aupaigal.»
Väätsa ja Vodja kooli muusikaõpetaja Ulvi Tamm oli õpilasmaleva komandör kümme suve, millest kolm möödusid välismaal. «Siiani imestan, kuidas julgesin 20aastaselt endast paar aastat nooremate õpilastega nii-öelda välismaale minna,» tunnistas ta. «Olin maleva kohta kuulnud vaid mõne seal käinud sõbra käest.»
Tamm veetis esimesed kaks malevasuve 1980. ja 1982. aastal Lätis Gauja rahvuspargis, kus õpilaste põhiülesanne oli Riia palsami (Läti traditsiooniline taimeliköör – toim) tarvis vaarikaid korjata. «Eriti on mulle meelde jäänud nende liigo ehk meie jaanipäev, kui kõigil Janistel olid tammepärjad peas ja iga pere õuel põles liigotuli,» lausus ta. «Käisime õhtu jooksul rühmaga ligi kümnel jaanitulel ja laulsime läti keeles laulu «Puhu, tuul» ning võitsime nii kõikjal kohalike südameid.»
1988. aastal käisid Tamm ja Laine Aluoja rühmaga Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Et Eestis oli siis juba märgata teise ärkamisaja mõjusid, võtsid nad kaasa Türil valmistatud sinimustvalge lipu. «Selle peale vaatas rahvusvahelise laagri juhtkond väga viltu ja vardasse tõmmati siiski punalipp,» ütles Tamm. «Meie paraadmunder oli siiski rahvuslik, valmistatud valgest linasest riidest, lisaks rahvariidevööd ja sõled.»
Tamm ütles, et Saksamaal said malevlased vahetada 300 rubla ja neile maksti ka korralikku palka. «Poed olid nii ahvatlevad, ostsin üle kümne paari jalanõusid nii endale kui õelastele,» lausus ta.
Malevlaste tööpäev algas harjumatult vara, hommikul kell viis. Rühmast pooled olid värvimis- ja koristustöödel, ülejäänud tee-ehitusel, kus parandasid Vene tankide lõhutud radu. «Iga tööpäeva eest anti rühmadele kümnepallisüsteemis hindeid, aga meie saime iga päev hindeks 11 palli!» meenutas Tamm.
Nende elamispaiga lähedal asus Vene sõjaväebaas. Sealt möödudes ütles Tamm ühel päeval teistele, et üks valves olev poiss on väga eestlase nägu. «Hüüdsime talle midagi eesti keeles ja ta vastas,» selgitas ta. «Nii hakkaski ta igal hommikul meiega koos söömas käima.»
Noored korraldasid isekeskis revolutsiooni
Ajakirja Kroonika fotograaf Aivar Kullamaa, kes oli 1987. aastal seotud Järvamaal Väinjärvel Tallinna piirkonna Salati rühmaga, sai töösuvedega endale sõbrad kogu eluks. «Oleme järjepidevalt kokkutulekuid teinud juba 15 aastat, meie malevlased abiellusid omavahel ja on nüüd lapsedki suureks kasvatanud,» lausus ta.
Kullamaa ütlust mööda ei tulnud tema rühm malevasse niivõrd töötama, kui seltsielu elama ja kokkutulekutes osalema. Seltskondki valiti selle järgi, et oleks loomeinimesi ja pillimängijaid.
Malevlased said hästi läbi ka kohalikega. Ühel päeval sõitis malevlaste ööbimispaiga ette auto, kust keegi välja ei tulnud. Malevlased otsustasid rahulikult üle õue kõndida, igaks juhuks kaasas raudkang.
Siis sõitisid kohalikud ära, kuid tulid järgmisel päeval tagasi, tuues ühes hoopis õllepudelid. «Nii saimegi sõpradeks,» lausus Kullamaa. «Hiljem käisid nad meie juures aega veetmas, vahel ka tööd tegemas.»
Kullamaa selgitusel oli aastaid nende rühmavanem dirigent, kes kirjutas neile kokkutulekul esitamiseks kolmehäälse laulu, mida tuli kindlasti saata klaveril. «Sovhoos ei tahtnud meile pilli kaasa anda, nii ronisidki poisid öösel mõisa aknast sisse, tõid tagaruumist uue klaveri asemele vana ja tassisid uuemat pilli kaks kilomeetrit majutuskohani,» lausus ta.
Kokkutulekul tuli rühmale teade, et toogu nad klaver kiiresti tagasi, muidu tuleb miilitsaga tegemist teha. «Otsustasime veidi viivitada ja tagasi jõudes oli meil vastas näost punane sovhoosi esimees,» meenutas Kullamaa. «Kui ütlesime, et saime kokkutulekul esikoha, leebus ta kiiresti ja kutsus meid hoopis sööklasse tähistama.»
Ühel hetkel pidi rühma eestvedaja sõjaväkke minema ja tema asemele kutsusid nad uue komandöri, kes soovis teha korralikku malevat.
Ühel õhtul ütlesid malevlased komandörile halvasti ja pidutsesid tema käsku eirates edasi. «Kui hommikul ärkasime, oli kell kümme ja päike kõrgel taevas, kuid meid polnud keegi äratanud,» meenutas Kullamaa. «Tuli välja, et komandör jättis meid omapäi, seega läksime ise jala tööle.»
Noored jõudsid iseseisvalt elada nädala, enne kui ühel õhtul saabus hoone ette must Volga, kust astus välja Paide piirkonna komandör Kaarel Aluoja koos teise kontrolliga, kes andsid nõu komandör tagasi kutsuda.
Seda noored ka tegid, kuid tingimusel, et saavad edasi omapäi tegutseda. «Et 1987. aasta malevasuvi oli pühendatud oktoobrirevolutsioonile, naljatlesime omavahel, et meiegi tegime sel ajal oma revolutsiooni,» sõnas Kullamaa.
Kullamaa tunnistas, et õpilasmalevasse tulek oli tema elus otsustav punkt. «Mul oli valida, kas lähen vanglasse või malevasse,» selgitas ta. «Olin paras paharet ja Mustamäe kaak, kui sõber mind malevasse kutsus.»
Seega on malev Kullamaad palju muutnud. «Mul on väga hea meel, et malevad on noorte seas ka praegu populaarsed,» lausus ta. «Soovin kõigile malevlastele jõudu ja power’it!»
Paide rajooni malev andis korraliku tööharjumuse
Laupa põhikooli direktor Kaarel Aluoja osales ühe suve üliõpilasmalevas ja töötas 1985.–1990. aastatel Eesti Õpilasmaleva Paide piirkonna komandörina.
Aluoja ülesanne oli sõlmida kokkulepped majandijuhtidega, korraldada majutust ja toitlustust, samuti kandis ta hoolt aruandluse eest. «Paide rajoon oli üks suuremaid malevapiirkondi,» märkis ta.
Näiteks oli Järvamaal 1987. aastal töö- ja puhkelaagris ning õpilasmalevas kokku 2118 noort, kelle järele valvas 131 komandöri, kes olid peamiselt õpetajad.
Aluoja selgitusel tegi enamik rühmi kolhoosides ja sovhoosides heinatööd, kuid leidus ka nn linnarühmi. Näiteks palkas ühe Türi rühma Järva teedevalitsus, kes vajas noori maanteeääri vikatitega niitma. Paide õpilastest koosnev linnarühm töötas tarbijate kooperatiivi kauplustes müüjatena.
Järvamaal veetsid malevasuve ka Tallinna Mererajooni koolide õpilased.
Aluoja ütles, et suve esimesel poolel tuli tal korraldada nooremate õpilaste töö- ja puhkelaagrite tegevust. Pärast nende kokkutulekuid algas põhirühmade, keskkooliealiste malevlaste töö, kus päevad kestsid vahel hommikust hilisõhtuni. «Heina tehti nii kaua, kuni ilm vähegi lubas,» märkis ta.
Aluoja hinnangul oli malevlaste tööpanus suur. «Ka palgad läksid aastatega paremaks, seega tasus paljudel juba taskuraha nimel malevasse tulla,» lausus ta. «Need noored said võrreldes tänapäeva õpilastega malevast ka korraliku tööharjumuse.»
Aluoja käis ka ööbimiskohtades lapsi kontrollimas. «Neid juhuseid oli küll, kui pidin ruumidest või kuuseheki alt pudeleid kokku korjama,» tunnistas ta. «Mingil määral kuulus see malevaelu juurde, et noored tulid end vaba ja suuremana tundma.»
Pärast tööaja lõppu olid esmalt oma piirkonna kokkutulekud, mille võitjarühm pääses edasi üle-eestilisele kogunemisele, kuhu saabus isegi 600–800 last.
Aluoja ütlust mööda sai Paide rajoonist enamasti edasi Hundiaru rühm, mis koosnes peamiselt Tallinna lastest.
Pärast malevasuve lõppu korraldas Aluoja rühmakomandöridele preemiareisi, näiteks Bakuusse või Baikali järve äärde. «Reis oli preemiaks selle eest, et suvi on läbi saanud ja malevad kenasti õnnestunud,» lisas ta.