28. augustil tähistavad Krasnojarski krai Sotši ümbruse eestlased Eesti Aiakese (Esto-Sadok) külas 125 aasta möödumist esimeste eesti perede jõudmisest Punase Laegeda (Krasnaja Poljana) viljakatele maadele.
Homme peavad
kaukaaslased pidu
Homsesse peopaika kostab selgelt teiselt poolt Mzõmta jõge raskete masinate müra – Eesti Aiake on 2014. aasta taliolümpiamängude paik ja olümpiarajatiste ehitus käib puhkepäevadeta.
Peoks panevad naiskoori Sügis liikmed selga eesti rahvarõivad ja lasevad eestikeelse laulu üle küla kaikuma nagu muiste.
Kahjuks tuleb koori noorematel liikmetel laulmine esivanemate keeles paremini välja kui suhtlemine. Ka kohaliku Eesti seltsi esimees Valter German sätib selga mulgi kuue ja peab kõne.
XIX sajandil Punasele Lagedale jõudnud eestlastel oli silma märgata koha ilu ja viljakust. Kreeklased olid ennast kõrgete mägede vahel asuvasse külla sisse seadnud kaheksa aastat varem ja õitsvate kanarbikkude järgi paigale nime andnud.
Nood lubasid 36 saabunud eesti perel paar kilomeetrit ülesvoolu elama asuda. Küllap oli nende lahkus omakasupüüdlik, sest kardeti Kaukaasia sõjaga koduta jäänud mägedes redutavate tšerkesside kättemaksu ja eestlased sobisid puhvriks.
Üdini eestlaste kogukond pidas vastu läinud sajandi 30ndate aastate lõpuni, kui repressioonidega jäi kadunuks ligi 50 meest ja suleti eesti kool.
Edasi hakkasid eestlased aina rohkem teiste rahvustega segunema või kolima Sotši ja Adlerisse. Paljud on oma talumaad maha müünud või loovutanud hüvitise eest olümpiarajatistele. Ajapikku on keelgi hääbumas: eakad oskavad keelt veel hästi, keskealised vaevaliselt ja nooremad väheseid lauseid, kui sedagi.
Sotši ümbruses arvatakse elavat veel kuni 800 etnilist eestlast, neist Eesti Aiakeses sadakond ja Punasel Lagedal ehk sama palju.
25 aastat tagasi avatud A. H. Tammsaare muuseumi perenaine Diana Gubareva (sünnilt Orav) kurdab, et eesti keel on raske ja ilma korraliku õpetajata ei tule keele õpetamisest suurt asja, seda on proovitud ja sellest loobutud.
Sotši piirkonna eestlaste juht, presidendilt Valgetähe ordeni saanud ja 20 aastat Sotši liiklusmiilitsat juhtinud Ugo Reiljan on Kaukaasia eestlaste käekäigu suhtes murelik.
Kaukaaslaste suur abimees ja Tammsaare muuseumi rajaja Ants Paju lahkus läinud kuul igavikuradadele. Varem piisas murega talle helistamisest ja asjad hakkasid Eestis justkui võluväel liikuma. Kes suudaks teda asendada? Sel küsimusel on Kaukaasia eestluse elushoidmisel kaalukas kõla.
Eestlased korraldavad olümpiamänge
Pärast Tallinna olümpiaregatti võib liialdamata öelda, et 2014. aasta taliolümpiamängud on jälle eestlaste maal ja eestlaste teha.
Eesti Aiake sai laiemalt kuulsaks üheksa aastat tagasi, kui Putin toonase presidendina seal suusatamas käis ja hiljem sinna suvila soetas.
Nii on juba aastaid eestlaste maa kõrges hinnas ning külla on rajatud uhkeid hotelle ja suvilaid ning mäesuusakeskus. Nüüd on kohalikud juba harjunud, et suviti vilkuritega tumedate autode eskordid mööda Estonskaja nime kandvat peatänavat kihutavad.
Viimase aastaga on elu ja kandi ilme muutunud rohkem kui ehk senise 125 aastaga kokku. Üle jõe Abhaasia poole, eestlaste endistel talumaadel käib katkematu ehitus.
Sinna tulevad kõik väli-alade rajad, ehitised ja olümpiaküla. Hallialade võistlused peetakse 50 kilomeetri kaugusel Adleris.
Eesti Aiakese mäesuusakompleks Roza Khutor on saanud nime eestlaste Roosa talust. Muudele üksikutele olümpiarajatistele eestlastega seotud nimesid pandud ei ole.
Kuid minu Järvamaal elavad Obermannidest põlvnevad sugulased vaatavad kindlasti suusahüppeid teise pilguga, teades, et need võistlused leiavad aset XIX sajandil Kaiust Kaukaasiasse rännanud ja läinud sajandi 20ndatel Altai kraist Eesti Aiakesse ümber asunud sugulaste maadel – Obermannide Lagedal.
Siinsete Obermannide esiisa otsustas oma perega pärast Vabadussõda Altaist Eestisse opteerida, samal ajal kui suur hulk lähisugulasi koondus Kaukaasiasse.
Küla muutub
tundmatuseni
Ehitustööd külvavad kohalikku ellu palju segadust. Kurdetakse ehitamisega kaasneva müra, tolmu ja liiklusummikute üle, mis muudavad elu üsna ebamugavaks.
Siiski usutakse, et tohututest investeeringutest võidavad ka kohalikud. Diana Gubareva lisas, et kalarohke kristallselge veega jõgi on segi pööratud ja muutunud porimülkaks. Jõkke taotakse praegu vaiu paralleelselt kulgeva kiirraudtee ja maantee tarbeks.
Kui ehitustegevuse järel taastub vee puhtus, siis forelli naasmine on kahtlane. Trasside ehituse tõttu võetavat vesi ära ja pole öeldud, millal tagasi saab. Samas kinnitas president Medvedjev, et selle aasta lõpuks veetakse Eesti Aiakese elanikele gaasitrass.
Kahe ja poole aasta pärast on Eesti Aiakest raske ära tunda, sest hotellid ja olümpiaehitised on kui koopia Alpi külakesest ja uuest raudtejaamast vuhiseb Mzõmta jõe kohal kiirrong 20 minutiga Adlerisse.
Ent kohalikud eestlased pole olümpiaehitusel kõrvaltvaatajad. Ugo Reiljani poeg Jüri on Venemaa regionaalministri asetäitjana vastutav olümpiarajatiste valmimise eest.
Ka Ugo ise, külaseltsi juht Valter ja teised kohalikud eesti mehed on ehitusfirmade juhtkonda kuuluvatena ehitustööde juures. Eestlasi jagub ka looduskaitsealale jäävate ehitiste rajamist kritiseerivate keskkonnaaktivistide sekka.
Tänavu suvel lõid Adlerist Eesti Aeda kulgeva kiirraudtee ehitusel kaasa ka kodueestlased. Vene Raudteede eestvõttel loodud ehitusmaleva koosseisus ehitasid poolteist kuud Eesti Aiakeses trassi kaldakindlustusi viis üliõpilast Eestist. Nende osaluse korraldas Eesti Raudtee. Malev jätkub ka järgmisel aastal.
Möödunud aastal käis seal rühm Eesti Raudtee töötajate lapsi, sealhulgas kaks järvamaalast, tutvumas ehitusmaleva, olümpiarajatiste, kohalike eestlaste eluga ning korrastamas muuseumi aeda ja kõnniteid.
Toona korraldasin muuseumile Vargamäelt Tammsaare ema kodukoha Suure-Jaani rahvarõivaste komplekti läkitamise. Raudteelased viisid kohalikele nii eelmisel aastal kui nüüdki eesti raamatuid, filme, muusikat.
Eelmisel laupäeval võttis Diana Gubareva Eestist tulnud külalisi Tammsaare muuseumis, majas, kus kirjanik 109 aastat tagasi oma tervist parandas, vastu omaküpsetatud õunarullkoogi, vaarikatoormoosi ja üle Lõuna-Venemaa kuulsa kohaliku meega.
Muuseumi tavakülastaja on sealkandis uitav juhuslik turist. Kodueestlasi satub sinna harva, kuid siiski. Näiteks viimane sissekanne enne meid pärineb nelja päeva tagant.
Kohalikud loodavad, et olümpia toob turiste ka kohalikku muuseumi ning annab hea võimaluse tutvustada sealset kogukonda ja Eesti riiki.
Tegelikult ongi muuseum kohalikele kultuurikeskuseks ning loodetakse, et Eesti abiga õnnestub seda atraktiivsemaks muuta.
Oma osa andsime meiegi. Kui Diana kurtis, et muuseumil pole isegi mitte kirjaniku pildiga rahatähte, ilmus nagu võluväel kellegi taskust välja soovitud kupüür, nagu komplekt Eesti müntidegagi. Eesti taasiseseisvumise päeval muusemi jäänud suur Eesti lipp rullitakse homme lehvima.

    Tagasi üles