Järvakate jooksuseikluse positiivne lõpptulemus: suvi, ilus Eesti loodus, meeskondlik kokkuhoidmistunne

Nädalavahetusel võtsid Keremeistri nimelisse teami koondunud kümme jooksuhuvilist järvakat ette Nike jooksuseikluse „Tipust topini“, mis viis asjaosalised 31 katkematut liikumist täis tunniga Suure-Munamäe jalamilt 335 kilomeetri kaugusele Pirita TOPini.

Üks järvakate jooksuteami liige Inga Laur selgitas, et kuigi see jooks on üles ehitatud kaasteamide osavõtule (oma vahetust jooksevad koos kaks inimest, üks ühest ja teine teisest võistkonnast), siis tegelikkuses kujunes juba paari jooksuvahetuse järel asi individuaalseks ettevõtmiseks. „Inimeste tasemed on väga erinevad ja seega on teisest teamist pärit inimesega koosjooksmine väga keeruline,“ ütles ta. „Nii palju kui rajal meeskondade edenemist jälgitud sai, siis suurem osa neist jooksis ikkagi üksi. Igaüks omas tempos. Joosti oma meeskonna toel.“

See tugi tähendas järvakate puhul seda, et kui üks jooksis, siis ülejäänud üheksa sõitsid temaga moel või teisel mööda teid kaasa. Sõitsid kahe väikebussiga. „Me tegime oma meeskonnasiseselt sellise kokkuleppe, et teatud pöörangukohtades oli auto ees ootamas. Jooksja sai kindluse, et liigub õiges suunas, sai juua, sain teadmise, et me oleme tema saatemeeskonnana olemas,“ sõnas ta. „Öövahetustel oli nii, et kui ühest bussist inimene jooksis, siis see buss oli ka saateautoks. Teise bussiga sõitvad inimesed said pidada söömis- ja puhkamispause. Päeval sõitsime koos.“

Magamisest ja puhkamisest Lauri sõnul suurt midagi välja ei tulnud. Tema jooksis meeskonna ankrunaisena kolm vahetust kogupikkusega 28 km- 7,7+8 (start oli laupäeva öö vastu pühapäeva kl 3 paiku)+11,5 km. Finišijoon ületati kümnekesi koos.

Jooksja sai kindluse, et liigub õiges suunas, sai juua, sain teadmise, et me oleme tema saatemeeskonnana olemas.

„Tipust topini“ jooksuseiklusest võttis osa 25 kümneliikmelist võistkonda. Stardist lasti meeskonnad laupäeva hommikul kl 8st rajale viie kaupa. Keremeistri team lõpetas oma katsumuse pühapäeval kl 15 ajal. See tähendab, et ligi 3,5 tundi planeeritust kiiremini.

Inga Laur tunnistas, et selline ettevõtmine oli tema jaoks väga suur väljakutse. „Minul on nii, et vastupidavust mul küll jagub, end kiireks jookjaks ma end ei pea. Samuti kartsin pisut öist jooksmist,“ sõnas ta. „Siiski oli selles nädalavahetuses palju positiivset- suvi, ilus Eesti loodus, meeskondlik kokkuhoidmistunne. Loomulikult oli ka raskemaid distantse, eriti muidugi öösel joostes. Õnneks ei olnud see võistlus ning kulgeda sai omas tempos.“

25 teami kokkuvõttes näitasid järvakad end keskmikena, kuid, mis peamine, mitte keegi neist ei katkestanud ega asendanud ka jooksu kõndimisega. Kuigi lõpukilomeetrid olid eriti rasked ning suviselt palavad jäi Pirita TOPi jõudes alles vaid rõõm suure eneseületuse üle.

Esimest aastat sellisest ettevõtmisest osa võtnud harrastussportlastest järvakate võistkonda kuulus kolm meest ja seitse naist. Lisaks jooksuhuvile ühendavad asjaosalisi ka Paide E-Piim spordihallis Karin Kiti juhendamisel toimuvad ringtreeningud.

KOOSSEIS:

Jooksutee võtsid jalge alla Karin Kitt, Tarmo Välba, Egle Kruusement, Kaili Tikk, Ene Kuldpärg, Georg Vau, Kristiina Lõhmus, Kaire Lavrinenko, Janar Müür ja Inga Laur.

Mõte osalemisest sai küpseks mai keskel ehk enne ettevõtmise algust oli asjaosalistel ettevalmistusaega vähem kui kaks kuud. Ettevõtmine sai teoks Keremeister OÜ, Coop Eesti ja Paide E-Piim spordihalli toel.

Asjaosalised on tunnistatnud, et lõppenud jooksuseikluselt saadud positiivsed emotsioonid on innustanud nende meeskonnaga liituma ka teisi jooksuhuvilisi. Inga Laur pakkus, et kui üritus ka tuleval aastal toimub, siis nende meeskond on algkoosseisus taas väljas. Kui hästi läheb, võib Järvamaa olla esindatud ka kahe teamiga. (JT)