Laupäevase Järva Teataja tutvustus

FOTO: Järva Teataja

Laupäevane Järva Teataja kirjutab:

*Juba enne Järvamaa messi avamist Paide muusika- ja teatrimajas olid inimesed ukse taga ootel, et harjumuspärasele osturingile tormata. 24aastast tava järgides võis mõne kaupleja kinnisilmi üles leida, samas võis ka uute ja huvitavate firmade otsa komistada.

Järvamaa messi peakorraldaja Urmas Jõgi ütles, et tänavune üritus kujunes rekordilähedaseks, sest kauplemis- või esitluskoha võttis reede hommikuks sisse 89 firmat.

E-Piima müügijuht Tiia Tähe meelest on messidel osalemise mõte olla oma kogukonnale võimalikult lähedal ja tekitada ühtekuuluvustunnet. «Kui eestlased eelistavad eestimaist, siis miks ei võiks järvalased järvamaist kaupa eelistada ja selle poeriiulitel ära tunda,» lausus ta.

*Umbes millalgi septembris alguses lõid Paide Hammerbecki põhikooli kaheksanda klassi tüdrukud minifirma La´Truffe. Kuu ajaga on tüdrukute mini­ettevõtet tabanud erakordne edu. Ühe põhikooli ja Paide-suuruse linna mõistes võib seda kindlasti edulooks nimetada.

Kui La´Truffe'i tegijad minifirma Facebooki või Instagrami lehel teatavad, et uus partii trühvleid on valmis saanud, kulub vaid veidi aega, kui karbikesed on juba leidnud tänulikud ostjad. Kes liiga hilja ärkab-märkab, ongi magusast kraamist ilma. Kuni uue partii valmimiseni. Seda kõike lihtsal põhjusel, et Järvamaal, vähemalt Paide kandis, pole võimalust käsitöötrühvleid osta. Peale selle, et need suus sulavad hõrgutised maitsevad igale vähegi magusast pidavale inimesele, on neid hea ka kinkida.

*Kolmapäeva õhtul kogunes hulk Paidega seotud inimesi raekoja saali, et osaleda keskväljaku arhitektuurivõistluse avalikul arutelul. Eriarvamused kütsid üles tulised vaidlused ning kõige selle keskel saab keskväljaku arendajatel olema keeruline jõuda kuldsele keskteele. Enamik ettevõtjaid jäi kindlalt seisukohale, et linnasüdamega eksperimenteerimine ja liiklusmuudatused sunniks ärisid sulgema. Noored aga lajatasid vastu, et nüüdisaegse kooskäimiskohata linnal ei näe nad oma tulevikus kohta ning keskväljaku ümber koondunud poed neid kodukohta väärtustama küll ei pane.

*Teisipäeva varahommik Tapa sõjaväelinnakus. Seitsme nädala eest vabatahtlikuna kaitseväkke astunud Türi tüdruk Kätlin Pärtel (19) maskeerib näo kriimuliseks, peidab punased Pipi-patsid kiivri alla, laob 40 kilo sõdurivarandust selga ja on valmis senise elu üheks tõsiseimaks katsumuseks – baaskursuse lõpurännakuks. Ta ise kaalub vaid 17 kilo rohkem kui tema koorem.

«Kõik tuttavad, kes on kaitseväes käinud, ütlesid, et lõpurännak on raske, aga ei olnud,» ütleb Kätlin Pärtel, kui paar viimast kilomeetrit kursuse lõpurännakust on veel minna. Poistest jaokaaslased pakkusid rännaku alguses, et võtavad osa tüdruku varustusest või isegi relva enda kanda, aga Kätlin polnud nõus. «See poleks enam see. Olen enda vastu nõudlik ja tahan kõik ise läbi teha. Eks poistel ole sama raske. Kui jalad ei taha kanda, siis tahtejõud viib edasi!» põhjendab ta.

*Paide teater on alustamas teist hooaega. Lavastaja Jan Teevet vaatab tagasi esimesele tööaastale ja heidab pilgu teatri tulevikuplaanidele. Ta tõdeb, et Paide teater pole loodud ainult üht võimalikku stiili või malli, kunstilist suunda silmas pidades. Ennemini on teater loodud selleks, et tegijad võiksid tihedas dialoogis publikuga otsida seda keelt, ühist või isiklikku, milles tahavad täna ja tulevikus rääkida, luua. Keelt, mis annaks 21. sajandi maailmas teatrile mõtte.

Rohkem kui aasta pärast teeleasumist võib senise rännaku kokku võtta umbes nii: oleme õppinud tundma üksteise kujutlusi, mõttemustreid ja ehk ka ideaale, saanud aru nende erinevustest ning õppinud neid austama. Otsing jätkub.

*Tegus Türi vanahärra Uno Veeberg on leiutanud ja oma kätega valmis ehitanud nii auto kui lennuki. Veel vanuigigi ehk 89aastasena asjatab ta korteris ringi. Kui tarvis, lööb maja ees autole hääled sisse ja põrutab äärelinna garaaži juurde või suvemajja. Mis sest, et tema suuremad projektid on lähedaste soovitusel riburada pidi muuseumitesse jõudnud või jõudmas, jagub neis kohtades uudistamist küllaga.

«Olen loodud käsitööliseks. Olen selline, milliseks taevataat on mind teinud, ja ma ei saa sinna midagi parata,» ütleb Uno. «Projekteerimine ja konstrueerimine, oma kätega tegemine – ma kohe pean saama nokitseda.»

Tagasi üles