Kalle Grünthal: Me oleme sõjas

Kalle Grünthal
Copy
Kalle Grünthal
Kalle Grünthal Foto: Erakogu

Praegune olukord, kus Eesti riik on kehtestanud koroonaviiruse tõrjeks eriolukorra ning valitsus püüab hakkama saada probleemidega, milleks nii meil, kui ka kogu maailma riikidel seni kogemus puudub, kirjutab riigikogu liige Kalle Grünthal

Samas on äärmiselt kahetsusväärne, et mõned poliitikud on leidnud selles „kullasoone“, et pandeemia pealt isiklikku profiiti lõigata. Minu hinnangul peaksime lõpetama hetkel poliitilise kemplemise ning koonduma ühise vaenlase vastu, milleks on koroonaviirus.

Täpselt samad sõnad ütlesin ma eile hommikul videosilla vahendusel toimunud põhiseaduskomisjoni istungil, kuhu kutsutud oli ka peaminister Jüri Ratas. Tegin omaltpoolt ka mitmeid ettepanekuid, millest osa oli juba ka valitsuse tööplaanis ning kirjeldasin olukorda Järva- ning Viljandimaal. Seega saadud info põhjal julgen arvata, et kriisikomisjon teeb oma tööd täie tõsidusega.

Minu jaoks oli aga kõige suurem murekoht asjaolu, et peaministrile laekub ka ebatõest infot. Usun, et puudub vajadus selgitada tõsiasja, et sõjaolukorras peab väejuht saama edukaks lahinguks tõepärast infot. Kui seda ei ole, on edu saavutamine küsitav. Miks olen jõudnud sellisele järeldusele.

Ka Tšernobõlis mängisid lapsed pärast reaktori plahvatust tänaval ja käisid koolis. Head vanemad. Kas tõesti lähimineviku õppetunnid on meelest läinud?

Alates karantiini kehtestamisest on Riigikogu liikmed saanud peaministrilt infot nakatunute arvu osas maakonniti. Täpselt samasuguseid andmeid kajastab televisioon ka oma hilisemates uudiste saadetes. Seega, kuna tegemist on ametlikke kanaleid pidi saabunud teabega, ei tohiks neid numbreid keegi kahtluse alla seada. Seda kummalisem oli minu jaoks aga asjaolu, et ajaleht Sakala kirjutas Viljandis avastatud mitteametlikule kindlatest allikatest pärinevast koroonaviirusse haigestumise juhtumist. Loomulikult võtsin ühendust artikli autori Tarvo Madseniga ning olin pehmelt öeldes päris kuri, sest hetkel tunduv libauudis võib tekitada vaid paanikat. Mis aga selgus hiljem? Tegelikult oli Tarvo Madsenil õigus, sest Terviseamet ei olnud lihtsalt haigestumise infot edastanud. Kuna Sakala ajakirjanike poolt läks asi „suure kella“ külge, siis õhtuses uudiste saadetes räägiti juba mitte haigestumisest maakondade lõikes vaid laboritest, kust proov on võetud. Siinkohal pean tänama just Sakala ajakirjanikke, kelle abil suudeti likvideerida info ebatäpsus ning samuti minu sügav avalik vabandus Tarvo Madseni ees. Te tegite kõik õigesti.

Veel ebaõigest infost. Juba pikemat aega on koroonaviirusesse nakatanute ametlike andmete osas nii Järvamaal kui ka Viljandimaal madalseis. Järvamaal üks ja Viljandimaal kaks haigestunut. Ilmselgelt ei vasta need andmed tõele, sest juba minu tutvusringkonnas on päris mitmeid, kes kurdavad kõrget palavikku, kuid võimalikku haigestumist ei saa kontrollida, sest koroonaviiruse testimaterjali lihtsalt ei jätku. Eile hommikul toimunud koosolekul teatas peaminister õnneks, et koroonaviiruse testimist alustatakse mitmetes Eesti linnades, sealhulgas ka Paides ja Viljandis.

Kahjuks olen aga veendunud, et testi tulemuste põhjal kasvab nakatunute arv mõlemas maakonnas hüppeliselt ning seni turvalisena tunduv kesk - eesti minetab oma hea kuulsuse ning asub samale tasemele nende piirkondadega, kus haigestunute arv on kõrge. Siit edasi järgneb muidugi rida küsimusi, miks ei tehtud teste, miks ei soetatud varusid, millega tegeles Terviseamet jne. Ilmselgelt tuleb nende küsimustega tegeleda pärast kriisi möödumist, sest vastutusrikastel töökohtadel peaksid töötama vaid oma ala spetsialistid, kus parteiline kuuluvus ei ole tähtis.

Andsin peaministrile edasi ka sõnumi, et kuigi meile on kinnitanud, et Eestis toiduvarusid jätkub ning kodumaine toiduainetetööstus saab igati hakkama, on unustatud, et piisab vaid ühest juhtumist antud sektoris, kui tehas võib seiskuda. Erialaspetsialiste, kus eelduslikult vajalik aastate pikkune õpiperiood, ei ole võimalik leida asenduskorras töötute hulgast tänavalt. Seega peaksid ka kõik selles valdkonnas töötavad inimesed suhtuma olukorda ülima tõsidusega ning vältima tööle minekut ka kõige väiksemate haigustunnuste puhul. Samuti peaks vältima tööle asumist välismaalt hiljuti saabunud. See on juba aga ka teie võimuses - tööandjad ja töövõtjad.

Kõige eelneva taustal teeb mind väga murelikuks aga see, kui aknast välja vaadates näen lapsi liivakastis koos mängimas ning kevadpäikest nautimas. Me oleme sõjas nähtamatu vaenlasega ja me ei tohi seda unustada. Ka Tšernobõlis mängisid lapsed pärast reaktori plahvatust tänaval ja käisid koolis. Head vanemad. Kas tõesti lähimineviku õppetunnid on meelest läinud?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles