Sisukord
Paberleht
Paberleht

Kolm kevadist müüti ja mida nendega peale hakata

3 min lugemist
  • Kevad oli meie inforuumis korratuse tekkeks eriti soodne aeg
  • Mida müütidega peale hakata?
  • Rakendame inforuumi-naabrivalvet
Arvamusfestival FOTO: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

Tänavune kevad oli kahtlemata eriline. Mõne nädalaga saime kõik ekspertideks. Olime viroloogid, matemaatiliste mudelite spetsialistid ja piirangumeetmete eksperdid. Terminid nagu exponential growth, COVID-19 pandemic ja global lockdown pole enam kellelegi võõrad.

Johan-Paul Hion

Miltton

Infokorratus ei ole kaugeltki uus, viirusepuhanguga kaasnenud nähtus. Kindlasti olid paljud eestlased juba enne kevadet infokorratuse ilmingutega tuttavad. Kui teaduslik termin «infohäired» võis mõnele veel võõras olla, siis väljendit fake news teadsime kõik. Valearusaamad lapikust maast ja paljust muust levisid sotsiaalmeedias ja mujal ka enne kriisi.

Ei maksa loota, et järgmise kriisi puhkedes kuulujutud, teooriad ja valeinfo levima ei hakka. Ehk saame pisut paremini valmis olla.

Olime teadlikud valeinfo tahtlikust levitamisest, mida riiklikud jõud kasutasid mõjutusvahendina.

Kevad oli meie inforuumis korratuse tekkeks eriti soodne aeg. Olime kriisiaja isolatsioonis mõistetavalt ärevad, väsinud ja tüdinud. Tahtsime õue minna ja endise elu juurde naasta, kartsime enda ja lähedaste tervise pärast.

Sellisel stressiperioodil oli ka meie ühine tähenduste ruum suurema surve all kui tavaliselt. Ühest küljest levis palju kuulujutte ja me polnud nii valvsad teri sõkaldest eraldama, teisalt oli pingeline olukord hea võimalus neile, kes seda teadlikult ära kasutada soovisid.

Vaatame mälu värskenduseks kolme müüti, mis kevadel ringlesid.

• Tallinn pannakse lukku. 16. märtsi hommikupoolikul levis kulutulena teade, et Tallinna piirkond suletakse. Teetõkkeid hakkavad valvama kaitseväelased ja poodides lõpetatakse alkoholi müük.

• Paljud koroonatestid pole täpsed, aga õnneks on olemas lihtne meetod, kuidas ennast ise koduste vahenditega testida. Tuleb vaid kümme sekundit hinge kinni hoida. Kui seda köhimata teha suudate, oletegi terve.

• Viirust võib õnnestuda ravida desovahendeid süstides. Sellel Ameerika Ühendriikide presidendi mõttel ma pikemalt ei peatuks.

Nüüd on selge, et ükski neist kolmest uskumusest tõeks ei osutunud, kuigi kriisikeerises selles kindel olla ei saanud. Mõni tundus isegi päris mõistlik või kasulik, eriti kui südames oli lootus, et lahendused leitakse ja kriis möödub kiiresti. Mõni teine võinuks endaga kaasa tuua ohtlikke tagajärgi.

Mida siis selliste müütidega peale hakata?

Ei maksa loota, et järgmise kriisi puhkedes kuulujutud, teooriad ja valeinfo levima ei hakka. Ehk saame pisut paremini valmis olla. Kui mõistame seda, kuidas infokorratus levib (nii meie endi kui ka teiste kaudu), oskame seda paremini ära tunda ja takistada.

Mida väärinfo leviku tõkestuseks ette võtta? Siin võib mõelda kahes suunas. Esiteks, mida saame ise ära teha. Kuidas suunata oma mõtteid-tegusid nii, et oleksime punkt, kus väärinfo levik sumbub, mitte ei võimendu?

Teiseks peame koos küsima, mida saame teha riigi ja ühis­konnana. Kuidas võidelda infokorratuse vastu seadusandluse abil? Aga ühiste hoiakute kaudu?

Hirmul on suured silmad ja kui sõber teatab, et Tallinn varsti suletakse, siis on soov teda uskuda, eriti kui tegu on lähedase ja usaldusväärse allikaga. Asja ei tee paremaks seegi, kui samasuguseid teateid tuleb palju ja tunned end vastuvoolu ujumas – keegi ei taha ju olla üksik pessimist, kui grupp arvab teisiti.

Kui kindel sellises teates olla saab? Millised on sinu allika allikad? Allikakriitilisus ongi üks, millega me infokorratuse levikut takistada saame. Kas info tuleb ajakirjanduslikele standarditele vastavalt koostatud peavoolumeedia väljaandest või tundmatu isiku sotsiaalmeedia postitusest? Kas peaks eelistama üht rohkem kui teist?

Peale selle, et analüüsida, kust meieni jõudnud info pärit on, tasub mõelda ka sellele, mida ise levitame. Vastutame ju kõik selle eest, mida edasi jagame. Ka lihtsa infokillu jagamisel võib olla tõsine hind. Oli neidki, kes pärast desovahendite süstimist või manustamist haiglasse jõudsid. Täiskasvanuid võib ju rumalaks pidada, aga lapsi?

Kui näed sõpra jagamas midagi, mis tundub kahtlane või alusetu – sekku! Rakendame inforuumi-naabrivalvet. Kuigi valeinfo kummutamine võib tunduda lootusetu võitlus, on siiski igast sammust abi.

Tasub säilitada kainet meelt. Allikate pädevuse hindamise kõrval võiks mõelda sellele, kuidas teadlikult kriisiaegsele aja kiirenemisele vastu astuda. Eriti pingelises olukorras (kus paljud meist sotsiaalmeedias rohkem aega veedavad) levib väärinfo tohutu kiirusega. Neil, kes selle leviku vastu seisavad, on raske valede tormiga sammu pidada ja selleks ajaks, kui valefaktid kummutatakse, on kahju juba tehtud.

Kas maksab igale ärevust­tekitavale infokillule kohe reageerida? Ehk tasuks järgida Ilmar­ Raagi, kes soovitas kriisi­ajal vaadata uudiseid vaid korra päevas. Vahest säästab see tõesti rohkem vaimu?

Mida saame kaine meele säilitamise kõrval teha koos, riigina? Kas karistame neid, kes valeinfot levitavad? Kas võtame vastutusele sotsiaalmeedia platvormid, mille pakutud küberruumis infokorratus vohab?

Või peaksime hoopis panustama meediaõpetusse, et järgmised põlvkonnad tuleksid infokorratusega toime paremini kui meie? Infokorratuse ümber keerleb terve pilv küsimusi ja neid tekib aina juurde. Tule ja aita leida vastuseid koos teadlaste, ajakirjanike, kommunikatsioonispetsialistide, riigi esindajate ja teiste oma ala ekspertidega arvamusfestivali infokorratuse alal!

Arvamusfestivali infokorratuse ala aruteluteemad 14. augustil

Kell 12 «Infokorratus – mis see on, miks see on ohtlik ja mida sellega ette võtta?»

Kell 14 «Väärarusaamad – kuidas need tekivad ja miks nad nii visad on?»

Kell 16 «Koputajad, pealekaebajad ja vilepuhujad»

Kell 18 «Kuidas ohjata väärinfot, hoides sõna vaba?»

Seotud lood
08.08.2020 13.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto