Noored linavästrikud tantsivad enne rändele asumist

Ingmar Muusikus
, loodusfotograaf
Copy
Linavästrik
Linavästrik Foto: Ingmar Muusikus

Sügise alguseks üleeile õhtupoolikul oli enamik linavästrikest Eestimaalt juba lahkunud. Veidi kauemaks jäävad siia samal suvel ilmavalgust näinud västrikulapsed. Vanalindudest ühtlasema hallika sulestikuga noored vibutavad septembri lõpuni hoogsalt oma pikki händi, teevad justkui rõõmu pärast tantsiskledes osavaid lennupiruette, jahtides sääski-kärbseid.

Varakevadest sügise alguseni toimetavad linavästrikud nii linnaasfaldil, majakatustel kui ka õuemurul. Nädalapäevad tagasi oli noori västrikke näha Paide haljasaladel ja järve ääres ujumissillal, kus nad magavate partide taustal kerglasi lennupoognaid sooritasid. Soojad päevad soosivad õhuputukate rohkust, toidu olemasolu hoiab linde pikemalt paigal. Noored linnud jõuavad enne rännet veel rammu koguda.

Mõne päeva eest olid Paide linn ja järveäär juba västrikest tühjaks jäänud, kuid Lääne-Eestis võis arvukate noorlindude vilgast siblimist märgata. Peagi saab putukatoit otsa ja viimased sügisesed linavästrikud asuvad Põhja-Aafrika poole teele.

Kui eestlased hakkasid pea kuuekümne aasta eest rahvuslindu valima, olid lätlased jõudnud linavästriku samal eesmärgil endale juba ära reserveerida. Läti rahvuslind on Eestis üks kõige laiemalt levinud linnuliik. Ei ole tal õiget laulu suus ega värvilist sulekuube seljas, kuid on särtsakas loomus, reibas tegutsemine ja suur usaldus inimese vastu. Arvukus, lähinaabrus ja mänguline toimekus teevad linavästrikust eestlaste ja eriti lätlaste silmis ühe sümpaatse ja armastatud värvulise.

Kui eestlased hakkasid pea kuuekümne aasta eest rahvuslindu valima, olid lätlased jõudnud linavästriku samal eesmärgil endale juba ära reserveerida. Läti rahvuslind on Eestis üks kõige laiemalt levinud linnuliik.

Ennemalt usuti, et linavästrik saabub märtsi kolmandal neljapäeval sookure tiiva all. Algul sätivadki nad end hulgikaupa veekogude kallastele. Kui linavästrik jääserval putukaid püüdes ringi jookseb ja hända vibutab, siis hakkab jõgedel-järvedel jää sulama. Seepärast oli varakevadine linavästrik, kuigi ise habras nagu baleriin, tuntud ka jäälõhkujana.

Pärast jää lõhkumist rännusalgad lagunevad ja emaslindudest varem saabunud isalinnud hõivavad territooriumi, hakates seda konkurentide eest sõjakalt kaitsma. Enamasti piisab ähvarduspoosist, et sissetungija põgenema sundida. Keerulisem on lugu, kui «vastaseks» osutub auto küljepeeglist vastu vaatav peremehe enda peegelpilt. Siis võib armutu võitlus kesta nõrkemiseni. Et linavästrikule sobivad elupaigaks ka autorohked asulad, tuleb säärast tragikoomikat üsna tihti ette. Kena, kui sellise «duelli» puhul jätkuks autoomanikul mõistust tüli tekitav peegel kinni katta.

Pesakohtade valikul näitavad linavästrikud üles erilist nutikust. Västrikupaar võib pesa ehitada puuriita või oksahunnikusse, katuseräästa varju või kivimüüri, kartulikorvi või traktori kapoti alla. Leidlikkus ja hea kohanemisvõime on linavästriku eduka käekäigu võti.

Ja veel üks fakt linavästrike elust. Nimelt on linavästrikud vastu nende enda tahtmist kõige sagedasemad käopoegade kasuvanemad. Just nende pesadesse õnnestub käoemandal oma mune kõige edukamalt poetada. Kui linavästrikupaar pettusest aru ei saa, kasvatavad nad võõra kasupoja hoole ja armastusega suureks. Seega on Eesti kukulindude helge tulevik suuresti Läti rahvuslinnu õlgadel.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles