Laupäevase Järva Teataja tutvustus

Foto: Järva Teataja

Laupäevane Järva Teataja kirjutab:

*Eesti õdede liidu president Anneli Kannus ja asepresident Kerli Liinet tõid Järvamaa haiglasse 87 Pai-kaarti väärtuses 4350 eurot. Need jagati välja koroonaajal eesliinil töötanud õdedele ja hooldustöötajatele.

Iga õde ja hooldustöötaja saab kaarte 50 euro väärtuses ehk ühe 40eurose ja ühe 10eurose Pai-kaardi. Neid saab kasutada kampaaniaga liitunud turismi-, meelelahutus- ja toitlustusasutustes.

Ka ettevõtja ja Järvamaa haigla õde Tuuli Klementa ütles, et nüüd, kus kiirem aega annab natuke järele, jõuabki meditsiinitöötajatele tegelik väsimus kohale ning õige aeg on puhata ja veeta aega oma peredega. «Pai-kaartide kampaania tänuväärne tulemus jõuab õigete inimesteni täpselt õigel ajal,» märkis ta.

*«Mis oleks, kui pidutseks jaaniajal nii, et ööl ja päeval poleks vahet ja eufoorialaine tuhmistaks kõik muud meeled,» leian end mõtlemast. Tõenäoliselt on nii mõnigi muidu korralikult käituv järvalane end võidupüha ja jaanipäeva eel samasuguseid mõtteid mõtlemast avastanud.

Sellega on katastroofile alus pandud. Sest eksib see, kes arvab, et rahulik Järvamaa jääb ka jaanipäeval vaikseks maakonnaks. Oh ei! Kui pudelid on lahti korgitud ja kraadiga joogist julgust ammutatud, kustub kaineimgi mõistus ning kräumeeste kohalolekul on õnnetused ja tülid kerged tulema. Valves olevad operatiivtöötajad teavad seda kõike liigagi hästi.

Häirekeskuse kommunikatsiooniosakonna ekspert Keiu Virro täpsustas, et eelmisel kolmel aastal on ajavahemikus 22.–25. juuni olnud Järvamaal 332 juhtumit. Nende hulgas on olnud 161 kiirabi-, 103 politsei- ja 35 päästejuhtumit, neist kompleksjuhtumeid oli 33.

Piirkonnapolitseinik Eeva Õun sõnas, et jaaniaja peaprobleem on olnud alkoholi liigtarvitamine, mis väljendub nii vägivalla- kui ka liiklussüütegudes.

*Eelmisel laupäeval Aravete kardirajal olnud Prokart Eesti korraldatud Rotax Estonia Challenge’i teisele ja IAME Series Estonia esimesele osavõistlusele tuli osavõtjaid oodatust rohkem, mis tekitas võistluspaiga läheduses elavates inimestes pahameelt, sest nad ei pääsenud enam koju ega kodust välja.

Kui Matkamäe otsustas minna väljasõidule, oli kümmekond autot end luba küsimata parkinud tema hoovi ja Matkamäel oli oma hoovist autoga välja saada tõsine katsumus. Sealjuures soovis ta teed läbida sõiduautoga. Mõni tund hiljem üritas sama teed kasutada päästeameti kontrollsõitu tegev auto. Teed läbida oli päästjate ütlust mööda keeruline ja kitsas ning kui ümbruskaudsed elanikud oleksid vajanud abi, poleks nad õigeks ajaks kohale jõudnud.

Nii-öelda kirsiks tordil oli Matkamäele laupäevahommikune leid oma koduõuelt. Nimelt oli keegi sinna oma keha kergendanud ja ka määrdunud aluspesu õuele vedelema jätnud. «Ma ei saa aru, mis toimub inimeste peas? Olen varemgi muru niites hoovis kohanud põõsastes kükitavaid inimesi, kuid laupäeva hommik oli ikka midagi, mis pähe enam ei mahtunud,» ei varjanud Matkamäe pahameelt.

*Suve hakul, mil koolimajad on lastest ja õpetajatest tühjaks jäämas, täituvad koolide sotsiaalmeedialehed fotodega. Palju on pilte rõõmsatest lõpetajatest, aga sama palju on neid ka kurvalt omanikke ootavatest riideesemetest ja jalatsitest, mida on garderoobidesse kuhjunud sellisel hulgal, et kui kool korraldaks ühe müügipäeva, jaguks rahast mõne klassiekskursiooni eest maksmiseks.

Nike, Adidas, Zara, H&M, Vans – nende kaubamärkide silte kandvad rõivad ja jalatsid koolide garderoobe ummistavadki.

Peale jalatsite ja dressipluuside on unustatud asjade virnades lugematul hulgal mütse ja kindaid, nii üksikuid kui ka paaridena. Ja ka see pole veel kõik: omanikke ootavad torusallid, saunalinad, rattakiivrid, sussikotid ja spordikotid. Veel peotäite kaupa juuksekumme, kamme, harju ja pesemisvahendeid.

Tore on teade, et asjad, millele korduva kuulutamise järel omanikku ei leita, ei lõpeta prügikastis, vaid kooli töötajad viivad need taaskasutuspunktidesse, kust need jõuavad abivajajateni.

*Järvamaalt pärit Alexandra Kõllil polnud gümnaasiumit lõpetades militaarvaldkonnaga mingit kokkupuudet. Ometi otsustas ta eelmisel suvel koos hulga noormeestega 11 kuuks aega teenima minna.

Võiks arvata, et ajateenis­tusse kipuvad rohkem need tüdrukud, kes on olnud kodutütred või omavad vähemalt mingisugust militaarset tausta. Alexandral seda polnud, küll oli ta aga tegelenud spordiga.

Alexandra sõnab, et kui ta ajateenistusse mineku ära otsustas, püüdis ta rohkem trenni teha, aga üldiselt oli ta kaitseväe tarvis nii füüsiliselt kui ka vaimselt üsna hästi valmis. Nüüd juba nädala jagu kodus olles, meenutab ta saadud kogemusi rõõmuga.