Raamatukoguhoidja omalooming ootab sahtli põhjas õiget aega

Kabala raamatukoguhoidja Silva Meesak. Foto: Dmitri Kotjuh

Südasuviseselt unises Kabala külas pole töönädala teise päeva pärastlõunal palju liikumist. Küllap otsib igaüks väljas valitseva põrgukuumuse eest kuskil varju. Kunagise Kabala mõisa valitsejamaja katusekorrusel pole oluliselt jahedam, soojakraade on julgelt mitme pügala võrra rohkemgi kui õues.

Raamatukoguhoidja Silva Meesak ütleb, et palav on siin katuse all tõepoolest ja riided kleepuvad ihu külge, ent ta on sellega leppinud. Ja kui kord juba on suvi, siis olgu see ka suviselt soe.

«See on vist aprillinali, eks?» uuris nii mõnigi tuttav, kui kuulis, et Silva just aprillikuu esimesel päeval uues ametis raamatukoguhoidjana tööd alustas. Siiani teati teda kui ilutegijat – Türil asuvast Silvailu nime kandvast väikesest salongist on omale kauni meigi ja uhke soengu ning hoolitsetud ripsmed-kulmud saanud kümned ja kümned neiud ning naised. Ühtäkki aga teatas Silva, et teda võib leida Kabala raamatukogu ruumidest ja tuldagu julgelt temalt raamatuid laenutama. Ja aprillinaljaga polnud siin mingit pistmist.