Kaelushiir tikub majja

Kaelushiir. Foto: Ingmar Muusikus

Sügis ajab hiired õuest tuppa. Vanad puumajad, kus talv üle elada, tõusevad hiirerahva silmis hinda. Keegi kolistab öösiti pööningul, keegi närib seina vahel, kellegi tilluke kuju sibab üle köögipõranda kapi taha peitu. Kartulitel kuuri all ja lauale jäänud leivakannikal on hambajäljed sees. Justkui tänutäheks lahke vastuvõtu eest jätavad öised krabistajad endast maha musti «riisiterasid». Inimene vinnastab vihaselt lõksu või paneb mürki välja, sest rahulik kooselu on üldjuhul võimatu.

Hiiri, kes end inimesele naabriks pressivad, on mitut liiki. Kui esimene hiir on lõksu jäänud, saab tabatud allüürniku liigi kindlaks määrata.

Ühtlaselt halli kasuka ja lühema sabaga on koduhiir, kes elab inimese juures või läheduses aasta ringi. Närib seepi ja küünlaid, kui paremat saada pole. Ehitab riideräbalaist ja paberitükkidest aita või puuriida vahele pesi. Poetab pabulaid igale poole, kus liigub. Märgistab uriini ja muskusnäärmega valdusi, nii et vänge hiirehais on kaugele tunda. Koduhiir on väike, kuid tüütu ja tülikas inimkaasleja.