T, 4.10.2022

Talvike laulab keset suurt suve

Ingmar Muusikus
, loodusfotograaf
Talvike laulab keset suurt suve
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Talvike.
Talvike. Foto: Ingmar Muusikus

Üks kena naaber sätib juunis-juulis end sageli meie sauna katuseharjale istuma. Kuldkollase pea ja kaneelikarva seljaga linnuke kordab seal oma lihtsakoelist viisijuppi. Kõrgelt on hea vaade alla õuele ja laulja ise samuti kaugele näha-kuulda. Õuelaulikuks on talvike, kes kevadest poole suveni enda valdusi maailmale kuulutab.

Juulikuus kaob lindudel aegamisi lauluisu. Kellel on järelkasv juba pesast välja lennanud, kellel pesapoegade toitmisega päevad hõivatud. Kõlama hakkavad teistlaadi kontserdid – ritsikate viiuldamine ja rohutirtsude siristamine. Sestap jääb mõni tagasihoidlikum ettekanne, mis kevadelõpu suures linnukooris tähelepanu ei pälviks, nüüd hoopis paremini kõrvu. Mu hea naabri talvikese laul saunakatuse harjal on üks selliseid. Või kuidas saakski temast peatumata mööduda, kui ta järjekindlalt kõrgel positsioonil koha sisse võtab, pea uljalt kuklasse ajab ja ennastunustavalt hõiskab! Ei lase ta end all kuulavast inimesest sugugi häirida.

Talvikese lihtne tilisev laul kõlab eestlase kõrvale kui «siit-siit-siit-siit-siit saab Rii-ga». Või «see-see-see-see tee viib Rii-ga». Viimasel ajal on Eesti talvikesed oma laulustroofi lühendanud, jättes Läti pealinnast järjekindlalt viimase silbi ütlemata. Olgu laul pikem või lühem, liigikaaslastele on see niigi arusaadav – konkureerivad isased teavad, et need valdused on laulja poolt hõivatud, laulja kaasa, emane talvike teab, et paariline valvab, kaitseb ja toob vahel mõne putukagi söögiks.

Märksõnad
Tagasi üles