Ministriamet pole kunagi olnud minu elu unistus

«Dokumenti palun!» ütleb teisel pool klaasi olev naisterahvas. Kotist kommipaberite ja päikeseprillide vahelt leitud pressikaardi ettenäitamisel avanevad Järva Teataja reporterile ja fotograafile siseministeeriumi klaasist uksed. Ministri kabinetini viib paras labürint. Trepist üles, vasakule, veel trepist üles, läbi ühe ruumi, läbi teise ruumi, täpselt aru ei saa, mitmendal korrusel ja kus asume. Õnneks juhatatakse reporter ja fotograaf siseministri kabinetini, tänu millele ära eksida ei saanud.

Siseministri kabinetis ootab sama särav Lauri Läänemets nagu suvine keskpäevane päike. Seljas sinine ülikond ja kaelas sinine lips. Vaasis on punased roosid, millest mõned veidi norgu vajunud, kausis Kalevi kommide parim valik ja nende kõrval viimane pudel vett. Seinal ilutseb praeguse presidendi portree ja suur Eesti kaart. Aknast paistab vaade Tallinna vanalinna tänavale.

«Ma pole jõudnud veel aknast välja vaadatagi, ma saan aru, et tänav, aga mis tänav siin on, ma ei tea,» räägib värske siseminister Läänemets, kelle kalender on kohustustest nii pungil, et aega pole isegi aknast välja kiigata.