Õpetajate nõudmistele ei saa pimesi järele anda

Paide gümnaasiumi õpetajad Siiri Sitska (vasakul) ja Ester Koplimets näitavad plakatit, mille õpetajad maalisid streigi tarvis.

FOTO: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Holger Annus

kliendihaldur, Metaformi ärisuund Favor AS, Paide gümnaasiumi vilistlane


Südantsoojendav oli eelmise nädala Postimehest lugeda haridusministri kohtumisest just Paide õpetajatega, kelles seas oli ka hulk minu kunagisi õpetajaid.
Kuid see, mis esmalt tekitas sooja tunde kunagiste aegade vastu, hakkas mind närima ja närib siiamaani. Sellest ajendatuna tundsin, et pean sõna võtma.

Mul tekkis vägisi kujutluspilt põhikooliklassist, kus teismelised õpilased igast õpetaja valesti öeldud sõnast kinni haaravad ja teda loosungitega pommitavad, eesmärgiks viia ta endast välja.
Seda hämmastavam on, et seekordsed teismelised olid õpetajad ise, kes peaksid olema niisuguse olukorraga rohkem kui tuttavad.

Jutt reaalpalga langusest tundub küüniline

Kindlasti on nii mõnigi väljaütlemine õpilaste slängis juba oma koha leidnud ja kummitab nende autoreid nüüd iga päev. Tundsin isegi kaasa härra Aaviksoole, kellel oli väga raske nii emotsionaalselt üles köetud rahvaga suhelda.
Mis mind siis segama jäi? Üks kommentaar sundis mind õpetajate palga- ja hiljem haridussüsteemi teemasse põhjalikumalt süvenema.

Aaviksoo ütles, et Paide õpetaja keskmine palk on 830 eurot, mille peale tuli lause: «Minu meelest on teie statistikas midagi valesti, te räägite ju ikkagi ületunnitöö tegemisest. Ärge ajage palun demagoogiat!»

Kallid õpetajad, see Eesti riigi keskmine, millel põhineb õpetajate nõudmiste pakett, sisaldab erasektoris täpselt samamoodi ületunde, nädalavahetuste tööd, lisaks muid tulemus- ja lisatasusid.

Ei tea, kust on tekkinud ettekujutus, et erasektoris käiakse tööl kaheksast viieni ja puhatakse kolm kuud. Ühesõnaga, ministri väljaöeldud keskmine palk on igati korrektne.
Peale selle on mind väga pahandanud õpetajate suhtumine, et nemad peavad saama tugevalt üle Eesti keskmise, sest nende töö on raske ja raskem kui mujal.

Olen nõus sellega, et õpetajatöö pole kerge ja kohustusi on palju. Kuid kas see on siis raskem kui teiste inimeste töö? Selleks et seda väita, peame seda millegagi võrdlema.

Pakun välja eksperimendi. Meesõpetaja võiks minna Järvamaal suvalises tehases puidutööpingi taga karmi tööd ja iga päev ületunde tegeva, nädalavahetustelgi välja tuleva, aastas 28 päeva puhkust saava ning kõige selle eest veidi üle Eesti keskmise teeniva mehe juurde ning öelda: «Tead, minu töö on ikka palju raskem kui sinu oma ja ma väärin sinust paremat palka.»

Julgen ennustada, et tulemus on sinine silm. Peale selle krigistab seesama tubli töömees hambaid, kui räägitakse keskmise palga tõusust ja kui hästi kõigil läheb.
Kahjuks on kurb tõsiasi, et Eesti keskmine palk oli 2008. aastal 825 eurot, aga 2011. aasta kolmandas kvartalis 819 eurot.

Ka erasektori töötajad väärivad palgatõusu

Kui õpetajad räägivad reaalpalga langusest, siis ülejäänud Eesti räägib alles palgast! Masu alguses pidid inimesed leppima palkade 20% kärbetega, mina kaasa arvatud, samal ajal õpetajate palgad kõigest külmutati. Lätis näiteks kärbiti õpetajate palku 20%.

Kõik see jätab minule õpetajate reaalpalga languse raskest nutulaulust küünilise ja ego­tsentrilise mulje.
Kahjuks kiputakse ära unustama, et seesama inimene, kes teenib õpetajast vähem, peaks hakkama nüüd veel rohkem maksma, et rahastada temast kõrgepalgalisemate palgatõusu.

Niisugusest otsusest tuleks kasu ainult Tallinkile, kelle Soome ja Rootsi pileti müük kohe hüppeliselt suureneks.
Järvamaa keskmise palk oli 2011. aasta andmetel 645 eurot, samas kui härra Aaviksoo järgi on Paide õpetajate keskmine palk 830 eurot. Selle järgi teenib Paide õpetaja juba praegu 28% rohkem kui keskmine järvamaalane.
Kui tõsta õpetajate palku 20%, oleksid palgakäärid lausa 54%. Kas tundub õiglane?

1998. aastal, kui mina põhikoolis käisin, oli Eestis põhikoolides ja gümnaasiumides õpilasi kokku 223 700, samas oli õpetajaid 16 919, 2010. aastal olid samad arvud vastavalt 145 900 ja 14 394.

Protsentidena väljendades tähendab see, et kui õpilaste arv on vähenenud 34%, siis õpetajate arv ainult 14%.
On selge, et see tendents ei saa jätkuda ning tegelikkuses on Eestis praegu koole ja õpetajaid liiga palju. Siinkohal pean õpetajate hukkamõistuga valitsuse suhtes nõustuma, ka mina pole rahul. Õpilaste arvu saab üpris täpselt kuus-seitse aastat ette prognoosida ning praegune olukord ei tule kellelegi valitsuses üllatusena.

Kõik, millest valitsus on nüüd rääkima hakanud, on õige suund. Jürgen Ligi ütles «Ringvaates», et raha on haridussüsteemis olemas ehk see tähendab, et koole tuleb kinni panna ja õpetajaid koondada, et sealt vabanevast rahast maksta järelejäänutele veidi paremat palka.
Suuremat palka tahta on inimlik. Olen nõus, et õpetajad väärivad kõrgemat töötasu, kuid seda väärivad ka kõik need, kes töötavad erasektoris ja loovad päevast päevast lisandväärtust, mis jagatakse ära õpetajate, politseinike ka kõigi teiste riigitöötajate vahel.

Praegune koolivõrk pole jätkusuutlik ning rahastada raiskavat süsteemi täiendavate maksudega oleks pahatahtlik tegutsemine Eesti rahva vastu.
Loodan väga, et tekib diskussioon haridusteemadel ja sünnib kompromisslahendus, sest ka õpetajate nõudmistele pimesi järele anda ja sama rada edasi sõita viiks meid Kreeka-suguste Lõuna-Euroopa riikide seltskonda.

Tagasi üles