Üle kümne aasta klouni mänginud Arlet Palmiste teab rääkida, et punase ninaga mees pole mitte igal peol teretulnud külaline, vaid tema eest poevad isegi täiskasvanud laua alla peitu.
Klounitöö polegi lust ja lillepidu
/nginx/o/2015/11/09/4677767t1hf753.jpg)
7. aprill 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kloune ei õpetata vist üheski koolis, kuidas sellise ameti peale saadakse?
Mina läksin tsirkusse tööle numbrite teadustajaks. Seal oli üksik kloun, kes tegi ettepaneku, et kui ma seal juba nagunii seisan, mikrofon käes, siis võiksin teda natukene aidata.
Meie koostöö sujus. Proovisin siis klounirõivaid selga ja ta õpetas mulle põhilised asjad selgeks.
Siis tehtigi ettepanek hakata klouniks. Olin toona noor vaba mees ning võimalus tsirkusega mööda võõraid riike ringi rännata tundus nii ahvatlev, et sellest ei saanud keelduda.
Millised need esimesed õpetused olid?
Et olin teatrikoolis käinud, siis teatud põhi oli olemas. Peamine olid trikid. Et oskad žonglöörida ja nina peale tabureti seisma panna. Ega seal mingit erilist saladust olegi, tuleb lihtsalt harjutada, harjutada ja harjutada.