Lastetuba saadab inimest sünnist surmani

Ramo Pener
, õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.




Õpetaja

Toad on erineva suuruse, sisustuse ja otstarbega. Toaks võib nimetada ka nelja betoonist seina, kus aken ees ja lagi vettpidav, kuid selle võib muuta hubaseks, käepäraseks, soojust ning turvatunnet sisendavaks, ruumiks, kus on arvestatud erinevaid sisekujunduslahendusi. Eriti oluline on see, kuidas näeb välja lapse tuba, kes siia ilma alles sündimas või sündinud – suurte silmade ja veel suurema huviga ümbritseva vastu.
Liigume nüüd füüsilisest ruumist psühholoogilis-emotsionaalsesse. Lastetoa olemasolu ja sisustus jääb inimest saatma sünnist surmani; imikueast raugaeani välja. Lastetoa mõju olulisus lapse tulevikule algab üheksakuulisest lapseooteajast. Ema ja isa, vanavanemad ning teised sugulased ja lähedased on lastetoa kujundajad ning viimistlejad.
Genealoogia on «varandus», mille laps saab oma tuppa kaasa sündides. Loomulikult kaasneb sellega  ka Jumala loodud surematu hing (mõistus, tahe, emotsioonid). Kui laps siia ilma sünnib, siis väljendab ta kohe, esimest korda ilmavalgust nähes, oma emotsioone talle omasel moel ja omases keeles. Vastsündinu saab väga hästi aru, kas ta on oodatud ja armastuse viljana sündinud või sattunud siia kõledasse lastetuppa nn tööõnnetuse tagajärjel. Paika, kuhu laps sünnib ja kuhu me lapse asetame, võime tinglikult nimetada pesaks, ja selles pesas aset leidvaid nähtusi ning protsesse – pesahariduseks.
Kuigi pesahariduse omandamist tõendavat dokumenti veel ei väljastata, on siiski väga oluline, kuidas see pesa on kujundatud. Selles pesas hakkab kujunema, arenema, juurduma ja kinnistuma kõik eluks vajalik: maailmavaade, identiteet, väärtused, hoiakud, käitumisnormid, uskumused, veendumused, müüdid ja tabud. Nende valuline või vähemvaluline kujunemine on tingimata seotud väikelapse arenguprobleemidega, vaatamata sellele, et vaevalt üheaastane laps oskab metodoloogiliselt sõnastada probleemi olemust ja välja tuua selle tekkepõhjuseid. Maailmavaade on kui alus, baas ehk põrand lastetoas. Kui paneme põrandale vaibad (hoolikalt materjali ja värve valides), siis hakkame lapses kujundama väärtusi, hoiakuid ja suhtumisi, mis maailmavaate ja identiteedina muudavad toas liikumise kas mugavaks või hoopis vaevaliseks.
Pesas arenedes hakkab laps üsna pea, algul lihtsalt lalisedes, hiljem selgesti artikuleerides oma mina-pilti teadvustama. Talle saavad selgeks mõisted, nagu mina-mulle-mind-minuga. Esimesed kolm eluaastat määravad lapse iseloomu, maailmavaate ja identiteedi. Samas ka esimestel elukuudel pakutu mõjutab lapse edasist arengut ja puberteediiga võimaldab väga vähesel määral vanematepoolset «vigade parandust». Oluline on soe ja turvaline pesa, kuhu oleks võimalik igas vanuses maanduda – ka siis, kui pesast ollakse juba ammu välja lennanud. Kui laps tajub, et vanemate arvates on ta üks suur probleem, hädade allikas ja väsimatu nuhtlus, siis ta tunneb ennast koduses pesas ebamugavalt – siit kraabib ja sealt torgib ning üleüldse on pesaehitajad (ema ja isa) kvaliteetse materjaliga koonerdanud ja end masuajaga välja vabandanud. Seda võib laps oma vanemale öelda alles palju aastaid hiljem – kas jaanitule ääres või kohvilauas. Hoopis traagilisem on, kui ta peab seda ütlema viinaklaasi taga. Sest teisiti lihtsalt ei julge.

Vanemate maailmavaade ja terve või ebaterve identiteet hakkavad lapse ellu ja südametunnistusse vagusid rajama, lapse enda mina- ja maailmapilti kujundama. Tavaliselt ju ükski vanem ei defineeri endale päevast päeva, milline on tema maailmavaade, kuid ratsionaalse ja emotsionaalse kogusumma mõjub rohkem kui väärtuste ja hoiakute teoreetiline deklareerimine või dikteerimine.
Pedagoogilisi taksonoomiaid teadmata on lapsevanemad kas egoistlikud, pragmaatilised, pessimistlikud, optimistlikud, hedonistlikud (meelelahutustele ja naudingutele orienteeritud), skeptilised või tõe ja tõekspidamiste osas muutlikud nagu Londoni ilm. Siiski, osal lastest on õnn omada ema ja isa, kes armastavad ja andestavad tingimusteta, kes lapse vägivaldse voolimise asemel hoolivad, kes on ka tegelikult huvitatud lapse emotsionaalsetest, vaimsetest ja sotsiaalsetest vajadustest, kes aitavad lapsel avastada maailma ning selle Loojat, aitavad kujundada suhteid ja suhtlemist, väärtustavad juuri ning positiivsete hoiakute juurdumist, kes aitavad lapsel jõuda selgusele, kes ta on, kust ta tuleb ja mis võiks olla tema elu eesmärk. Lastevanemate koolid ja koolitused on siin olulised, kuid selleks peab emal või isal olema sisemine motivatsioon muutuda ja koos lapsega areneda.
Aeg on pesast välja tulla ja asuda elama järgmisesse lastetuppa, mis paljudele tähendab lasteaeda ja eelkooli. Seal ei saa enam vundamenti muuta, küll aga valida hoolega kolmanda või neljanda rea kivisid ja seinapalke. Tuleb aga arvestada, et neid paigaldades võib esineda probleeme – sel juhul tuleb need avastada, sõnastada ja lapsevanemaga läbi arutada.

Koostöö kodu ja koolieelse lasteasutuse vahel on vältimatu. See sild peab olema tugev ja sellel käima ja elama õppida turvaline. Oluline pole ennetada kukkumist, vaid tagada pehme maandumine. Tegu on alusharidusega, mis, nagu sõna isegi ütleb, on hariduse/harituse alus. Lasteaiaõpetajate ja nende abide töö on hindamatu väärtusega, kuigi meie riigis kahjuks vähehinnatud ning alatasustatud. Imetlen neid lasteaiatöötajaid, kel süda soe ja silm särab, sest see eristub kogu muust glamuurist. Soe süda ja särav silm on võimsad lapse arengut toetavad vahendid, mida ei jagata üheski ülikoolis. Lasteaiaõpetaja või tema abi on selles ametis tänu sisemisele kutsumusele ning armastusest laste vastu (mitte aga raha vastu, kuigi nad vääriksid õpetajatega vähemalt samasugust palka, kui mitte suuremat). Kallid lasteaednikud – teie pole süüdi roostetanud kiikedes ja tohletanud ronimistreppides. Teie missioon on iga päev jälgida ning fikseerida muutusi lapse füüsilises, vaimses, emotsionaalses ja sotsiaalses arengus. See on vähemasti sama keeruline, kui ilmaolude jälgimine ja ennustamine hüdro- ja meteoroloogiakeskuses.
Nii lapsevanem kui ka kasvataja (mis sellel mõistel häda on, kui selle all mitte mõelda kartulikasvatajat, vaid lapse kasvamisele kaasa aitajat) peavad iga päev millekski uueks ja kordumatuks valmis olema. Nad peavad õpetama lastele, kuidas valmistuda elu erinevateks väljakutseteks, kuidas teha valikuid, kuidas luua ja hoida suhteid, millele olla avatud ja millele suletud. Lasteaiaõpetajal koos lapsevanemaga tuleb avastada lapse arenguga kaasnevaid probleeme ja nende põhjusi. Juba lasteaias võivad poisid ja tüdrukud tunda maaniaid, foobiaid, alaväärsust, ärevust, paanikat, üksildust, stressi, apaatiat, võõrdumist jne.

Edasi liigub laps enamasti üksi või siis valitud sõpradega järgmisesse lastetuppa. Ja mida ta seal eest leiab? Kas täissuitsetatud ruumi, mis on täis alkoholipudeleid, riknenud toitu, kisa, lärmi, tögamist, sõnadega või rusikatega peksmist, taustaks death-metal´i muusikalärm? Jah, tõepoolest, esialgu noor ehmub, aga siis hakkab kohanema, vastavaid suhtumisi omaks võtma ning ka ise neid kasutama ja lõpuks nautima – olles pidevalt n-ö pilves või laksu all. Kõige hullem on see, et enam ei saa aru, kas ja kuidas sellest toast välja saab. Tahaks põgeneda – aga kuhu? Mõnda teise (laste)tuppa, aga teed ei leia ja pole enam jõudu või isegi tahet väljapääsu leida. Kergem on käega lüüa ja mõelda, et ükskord suitsu- ja murepilved kaovad ning siis on kõik klaar. Nii võibki olla, et ühel heal hommikul või päeval ärgates märkab noor inimene, milline on see tuba, kus ta on nii palju aega veetnud. Kui vanemad pole olnud ühed nimetatud toa ja tegevuste planeerijatest, siis ema ja isa võivad veel väljapääsuteed näidata, ka sõbrad võivad juhendada turvalisse tuppa.
Järgmises toas joonistuvad noorele välja valikumudelid. Kus ta asub? Kas ta on valiku-, mängulises, probleemses, sund- või absurdisituatsioonis? Selles toas peab saama kaasjuhendajate abiga läbi mõelda, mida on vaja senises elus muuta, mida peab aga hoidma ja säilitama ning mis muutub meie tahtele vaatamata. Selles toas peab mõtlema juba sellele (kui põhi-, kesk- ja kõrgharidustasemed läbitud), kuidas olla valmis abieluks, kuidas luua ja hoida peret, punuda pesa ning  sisustada lastetuba. Seega tulevane ema või isa jõuab nüüd ise ringiga tagasi päris algusesse, pärisotsustuse ning -vastutusega.
Lapsevanemale, õpetajale või mentorile pole paremat tunnustust sellest, kui kunagine laps ükskord  ise tutvustab oma lastetuba – tuues seda eeskujuks teistele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles