Sisukord
Paberleht
Postimees

Viburada võib tekitada sõltuvust

3 min lugemist
Koeru valla Abaja küla Otsa talu pererahvas Imbre Jõgimar ja Triin Volens pakuvad Järvamaal uudset meelelahutust, hasartset vibujahti metsarajal, kus ootab ees 14 looma- või linnukuju. FOTO: Andrus Kopliste / Järva Teataja

Kui Triin Volens esimest korda viburajale sattus, võttis ta hoiatust, et see võib tekitada sõltuvust, naljana. Nüüd rajab ta ise koos elukaaslasega Koeru viburada ja õpetab loomakujude pihta märki laskma.


Koeru valla Abaja küla Otsa talu maakivist aida ja sepikoja taga põllul seisab karu. Möödasõitjad pidurdavad hoo maha ja pererahval endalgi võttis aega, et loomaga harjuda.
Sarnaseid vahtplastist ja kummikattega ehk 3D loomi on Otsa talu ümbruses metsarajal kokku 14, lähipäevil saab viburada valmis ja pakub huvilistele võimalust metsloomadele veretut jahti pidada.
Otsa talu sai Imbre Jõgimari ja Triin Volensi koduks eelmisel sügisel. Esimene osa plaanist rajada sinna korralik turismitalu on valmis: metsast on raiutud võsa ja niidetud rohi ning rajatud sinna poole kilomeetri pikkune rada, loomakujud on paigas, ostetud on 13 komplekti pikkvibusid täiskasvanutele ja kaks lastele, põllul on püsti märklauad harjutamiseks.
Vibulaskmispisikuga nakatus Volens mõni aasta tagasi, kui sõbrad kutsusid ta kaasa Kullametsa viburajale märki laskma. Siis ei osanud ta ette näha, et sel viisil metsas loomi jahtida ja neid tabada võiks tekitada nii tohutut hasarti.
Samasugust elamust tahab Volens pakkuda nüüd ka Koeru viburaja külastajatele. Viburaja teine põhjus on lõhkuda turismitalu hooajalisust: loomakujusid saab jahtida ka lumes.
Kuigi maastikuvibu laskmise võistlustel on väga täpselt paika pandud laskmiskaugus ja iga looma juures tohib kasutada vaid üht noolt, annab Triin Volens nn pühapäevalaskuritele vabamad käed. «Kasutada võib kõiki kolme noolt ja kui üldse pihta ei lähe, saab laskmiskaugust vähendada, peaasi, et kliendil oleks fun,» kinnitas ta. Südame asukoht on loomadel märgitud, tabamus sinna annab kõige rohkem punkte.
Viburada lõpeb lõkkeplatsil, suve jooksul püüab talu peremees Imbre Jõgimar valmis saada ka sauna. «Tahaks pakkuda täispaketti, et rajalt tulles saaks lõkke ääres grillida ja muljetada ning saunas käia,» sõnas ta.
Viburaja loomise kõrval on uue ilme saanud ka talu ait ja sepikoda ehk Otsa talu seminari- ja koolituskeskus.
Et sepikojas on sepalõõts ja -ääs täiesti töökorras, kavatseb Jõgimar oma sepaametit pidavale isale õpipoisiks hakata, et edaspidi juba ise huvilistele oma talus sepatööd näidata.
Kunstikoolis restaureerimist õppinud ja praegu maaülikoolis loodusturismi õppiv Volens plaanib aga aita käsitöötoad rajada. «Peame ise kihnu maalambaid ja tahaks kasutada nende villa: kraasida, kedrata, taimedega värvida,» selgitas ta.
Aidas on säilinud ka vana viljakuivatusahi, sellest saab tulevikus töötav eksponaat.
Elumaja ühes tiivas tahab pererahvas avada väikese talurahvamuuseumi. «Taluga tuli kaasa nii palju ajalugu: tööriistu, mööblit,» selgitas Volens.
Lisaks kõigele on kavas ehitada 30kohaline majutushoone, mille taha tuleks karavaniparkla.
Sellega pole veel unistused lõppenud. «Vana tall on varemetes, sinna müüride vahele võiks teha suveköögi. Aga see on tulevikuplaan,» arutles Jõgimar.
Selle üle, et Koeru kandis on turismiarendus hoo sisse saanud, on Otsa talu rahval ainult hea meel. «Plaanime ühiseid pakette ja püüame üksteist täiendada, mitte ära süüa,» ütles Jõgimar. Peale vibulaskmise saavad turistid sõita Matkapesa kanuude ja jalgratastega, keha kinnitada Kilplaste kojas, ööbida Vao külalistemajas, uudistada Ervital töötavat tuuleveskit ja maitsta värskelt küpsetatud leiba.
Otsa talu rahva tegemisi on kahel korral toetanud PRIA: aida ja sepikoja taastamist ning sinna seminari- ja koolituskeskuse rajamist 79 617 euroga ning vibuvarustuse soetamist 3324 euroga.
Kas toetust saab ka majutushoone projekt, selgub tuleva aasta jaanuaris.

kommentaar:



Kadi Koort
vibutreener, Kullametsa viburaja perenaine
Kui mina alustasin kaheksa aastat tagasi, oli viburada peamiselt firmaürituste jaoks. Kes siis sellest nakatavast tegevusest osa sai, tuli hiljem juba pere või sünnipäevaseltskonnaga tagasi. Oleme  rajal pidanud nii laste kui ka täiskasvanute  sünnipäevi: kõik ei taha peolaua taga istuda.
Viburaja võlu on nakkav ja tekitab meeletut hasarti! Naisterahvad võivad pidada vibulaskmist poiste mänguks, aga kui nad rajale tulevad, saavad sageli meestest rohkemgi punkte.
Mõnes mõttes võib viburada võrrelda golfiga: võistlusrajal läbitakse samuti erinevaid paiku ja paremini märki tabanu saab rohkem punkte.
Uus viburada teeb rõõmu ka neile, kes tegelevad maastikuvibu laskmisega spordialana, neid on Eestis üle neljasaja. Uus rada ja uued, ootamatud situatsioonid annavad treeningule värvi.
 

Seotud lood
    21.05.2020 25.05.2020
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto