Sisukord
Paberleht
Postimees

Huvi taluelu vastu oli loodetust suurem

3 min lugemist
Valdu Välimäe sõidutas rohkeid huvilisi Ale ja Rehela talu vahet oma GAZ AA-ga. FOTO: Anu Bollverk

Esimene Järvamaa avatud talude päev tõestas end elujõulise ettevõtmisena: talutehnika, aedade ja põldude, lehmade ja lammaste uudistajaid jagus küllaga igale taluõuele.

Ale talu väravas peatub vanaaegne GAZ AA ja selle juht Valdu Välimäe aitab reisijad autokastist alla. «Kooliaeg tuleb meelde!» hõikab türilane Vaike Linnabet ja selgitab, et vanasti sai niimoodi, kaskedega ehitud veoautokastis, klassiga ekskursioonil käidud.
Taluelu vaatama tõi Linnabet oma nelja-aastase lapselapse Kevini. «Kus see tehnika siin on?» küsib poiss taluõuele jõudes. Enne tehnika ja põldude näitamist pakub Ale talu perenaine Hille Teder külalistele oma aia vaarikaid, minia küpsetatud leiba, omatehtud munavõid, suitsusinki, kaerakilet ja õunasuppi. Taustal tõmbavad külamehed lõõtsa. Keskpäevasele ringkäigule teravilja ja rapsi kasvatavasse Ale talusse on kogunenud üle 30 huvilise.
Õunasuppi kaussidesse tõstev Hille Teder räägib maaelu võludest. «Mõnus, et ei pea kellaaja peale tööl käima ja põllult saan võtta, mida tahan,» ütleb ta. Tööd on talus küll kogu aeg, aga rõõm oma kätetöö tulemusest on pingutustest suurem. «See, kui kevadel külvatud vili hakkab tõusma ja raps õitsema, pakub naudingut ja siis kaob see raskus ära,» seletab ta naerdes.
Tederite naabertalus toimetab perekond Rehela. Vanade õunapuude all pakub Liivi Rehela äsja nopitud herneid ja oma aia saadustest keedetud värskekapsasuppi. «Üllatavalt rahvarohke on ja see on tore,» ütleb ta naeratades.
Rehela talupere õpetab huvilisi, kuidas vanu õunapuid hooldada. Kes oskakski seda paremini – nende koduaias kasvavast 150 õunapuust on paljud ligi 70aastased. «Kõik nad kannavad ja küll on hea, et suure osa neist saab maast lõigata – peremees Leo on juba 78 ja ei tahaks küll, et ta puude otsas roniks,» selgitab Liivi.
Ilmatargana tuntust kogunud aednik Leo Rehela näitab külalistele keerdus tüvega vana õunapuud ja kiidab, et selle viljad on kõige magusamad. «Kes seda «Raeda suveõuna» söönud on, see tahab jälle,» ütleb ta. Keerdunud puutüvest pole peale koore suurt midagi alles, aga maha ei raatsi pererahvas seda puud võtta. «See puu näitab aedniku armastust,» ütleb Leo Rehela muheledes ja patsutab vana puud tüvele. Tema juttu kuulnud väike poiss vaatab vanaemale otsa ja teatab: «See on armastusepuu!»
Külalised tunnevad end suures, varjuliste nurkadega hobiaias mõnusalt: kes laseb laua taga supil hea maitsta, kes jalutab lilleaias peenarde vahel, kes uudistab hoopis talu maadelt leitud jahvekivide, pommikildude ja auguliste sõdurikiivrite väljapanekut.
Karjakülla Takkasaare tallu on mitmed pered tulnud selleks, et lapsed saaksid lähedalt lehmi näha ja saaksid aimu, kustkohast algab piima tee poeletile. Kui üks eelkooliealine linnapoiss, nina kinni hoides, laudast välja ruttab, hakkab Takkasaare perenaine Aivi Kuutok naerma. «Seda ma olen ennegi näinud, pole hullu!»
Lisaks Takkasaare sajale lüpsilehmale ja sajale noorloomale on uudistada ka taluõuele sätitud kitsed, tõukanad ja -pardid, need on kaasa toonud naabertalu perenaine Lii Kald.
Väke tüdruk pistab puurivõre vahelt tibude poole rohukõrre ja jookseb siis vaimustunult emale teatama, et tibu võttis kõrrest nokaga kinni.
Türil elavad Loore (8) ja Hubert (6) uudistavad kitsi ja proovivad neile pai teha. Laste ema Ülle Luste tunnistab, et nad ootasid seda päeva juba kuu aega. «Tahtsime lastele loomi näidata ja seda, kuidas piim poodi jõuab, nägime lehmi ja lauta ja lüpsiruumi,» ütleb ta. «Kui ei ole kedagi, kes elab maal talus, siis näevadki lapsed muidu lehmakarja vaid autoaknast.»
Perenaine Aivi Kuutok on nii suurest huvist nende talu vastu üllatunud. «Hommikul mõtlesin, et äkki peame kahekesi istuma ja kogu kohvi ise ära jooma, aga juba kell kümme oli esimene seltskond kohal, Viljandimaalt,» seletab ta õhinal.
Taluelu Kuutok enam linnaelu vastu ei vahetaks. Tema sõnul on mõnus see, et oled iseenda peremees, kellestki ei sõltu ja kellaaja peale tööle minema ei pea, elad looduse keskel ja linnulaulu sees ja töö pole ka tegelikult nii tappev, nagu arvatakse. «Kord paari nädala jooksul on ikka selline pärastlõuna, kui helistan naabertalude perenaistele ja saame kokku, et kohvi juua ja lobiseda,» ütleb ta.

KOMMENTAAR

Silva Anspal
MTÜ Järva Arengu Partnerid tegevjuht, üks avatud talude päeva korraldajatest

Väga kihvt oli! Rahva huvi oli suurem, kui julgesime loota, inimesi jätkus igale poole ja seda mõnusa sujuva vooluna. Tundus, et meie kandis taheti kõige rohkem vaadata Kuriste talu lüpsiroboteid ja Kalamatsi meiereid.
Järgmisel aastal jätkame kindlasti! Ring näitas, et 5-6 talu oli maksimum, mida jõudis läbi käia, pooled jäid ju kohe nägemata! Kui järgmisel aastal minna nendesse, mis nägemata jäid ja kui igal aastal mõni talu veel liitub, siis jätkub uudistamist 5-6 aastaks.
Õhtul kokkuvõtteid tehes olid talunikud küll väsinud, aga õnnelikud, ja lubasid järgmisel aastal kindlasti jälle külalisi võõrustada.

Seotud lood
    21.05.2020 25.05.2020
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto