Lapsed on parim investeering

Ingrid Alt Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Poliitiliselt lühinägelik on poliitik, kes arvab, et lapsevanemale käib kriisiajal üle jõu maksta oma lapse kasvatamise eest rohkem ja õigem on vähendada lasteaia töötajate palku.

Ingrid Alt
perearst

Lapsed on meie kõige kallim vara, ütlevad vanemad. Ilmselt ka kõige suurem mure, kui neil on midagi halvasti, ja ka kõige suurem rõõm, kui neil läheb hästi. Lapsed on meie tulevik, kõik, mis me teeme praegu, on mõeldud nende heaks, ütlevad riigimehed.
Loodan, et nende ütlemises on ka mõtet. Loodan, et nad jõuavad oma toimekuses märgata, et nad pole igavesed ning nende vanaduspõlves juhivad riiki/omavalitsust just need, kes praegu on lapsed.

Enamik lapsi kasvab lasteaias
Psühholoogid on tõestanud, et last saab kasvatada ja muuta kuni viienda eluaastani, edasi areneb ta sel ajal omandatud tõekspidamiste, hirmude ja kindluse taustal.
Arstid ütlevad, et selles eas on parim korrigeerida kehalisi vajakajäämisi, sest laps on siis kui pajuvits, mida annab painutada.
Logopeedid ütlevad, et rütmitaju ja koordinatsiooni arendamine selles eas on matemaatilise ja keeletaju arendamise alus.

Õpetajad ütlevad, et selles eas on kõige õigem õpetada lapsele kuulekust, keskendumist ja korralduste täitmist.
Enamik lapsi kasvab ja neid kasvatatakse teisest eluaastast kuni kooliminekuni lasteaias. Rahuliku ja kindla meelega viivad vanemad oma lapsed iga tööpäeva varahommikul, kohe pärast ärkamist, lasteaeda kasvatajate hoole ja õpetuse alla.
Õhtul järele minnes imetlevad nad oma laste joonistusi, rebimisi, voolimisi, voltimisi. Nad on uhked, kui laps on selgeks saanud uusi sõnu või õppinud hääldama tähti, mida enne ei osanud.

Vanemad on üllatunud, kui hästi nende lapsed oskavad jälgida hügieeni, õpetades lasteaias omandatud tarkusi ka teistele.
Neile tundub, et järsku ja iseenesest on laps õppinud selgeks kukerpalli ja poomil käimise, ta oskab palli põrgatada ja hüppenööriga hüpata.
Pidudel naudivad vanemad laste tantse ja luuletusi ning imestavad, mida kõike laps oskab.
Kas me küsime iga kord endalt, kes õpetas lapsele selle kõik ja mis vaevaga? Kes ja mis hinnaga hoidis, õpetas ja kasvatas minu last siis, kui mina olin tööl, spordisaalis või ilusalongis?

Omavalitsusjuhid räägivad lastaiakasvatajate palkade vähendamisest, sest eelarvetulu on vähenenud, äraleierdatud inetu lause «riigis on kriis ja me peame ühiselt vastutust kandma» taustal.
Lasteaiakasvataja/õpetaja kannab ühiskonnas ainult üht vastutust: vastutust meie tulevase põlve kasvatamise eest; selle eest, kas tunneme tulevikus oma lastest rõõmu või saame murepisaraid nutta.
Lapse lasteaias kasvatamine, õpetamine, hoidmine, toitmine maksab kuus keskmiselt 3000-4000 krooni.

Lastevanemad on aastaid maksnud selle eest piskut – 20–25 protsenti. Kohamaks koos toidurahaga on aastaid olnud lapsevanemale 400 ja 700 krooni vahel kuus. Omavalitsus on kandnud lastekasvatuskuludest suurema osa, seda on peetud ühiskonnas normaalseks, sest lapsed on meie tulevik.
Lastesse tasub investeerida
Nüüd, kui omavalitsus väidab, et ei suuda koormat sellises ulatuses kanda, ja soovib oma osa vähendada, tuleb tõsiselt mõelda, kust puuduv raha võtta.
Väärastunud on arusaam, et puuduv raha tuleks võtta kasvatajate/õpetajate palgast. Nemad on oma palga auga välja teeninud ega ole kunagi saanud vastutuseväärilist palka.

Poliitiliselt lühinägelik on poliitik, kes arvab, et lapsevanemale käib kriisiajal üle jõu maksta oma lapse kasvatamise eest rohkem ja õigem on vähendada lasteaia töötajate palku või lühendada lasteaia lahtiolekuaega.
Lastevanemad peavad hakkama mõistma, et kui omavalitsus ei suuda enam kanda nende laste hoidmise ja kasvatuse kulusid, tuleb vanemal hakata tõsiselt mõtlema omaosaluse suurendamisele.

Lasteaiateenuselt kokku hoides võime kümne aasta pärast avastada, et meie lapsel puuduvad huvid ja ta ei suuda sulanduda ühiskonda.
Kogu ühiskond peab mõistma, et hoides kokku laste kasvamiselt ja huvitegevuselt, võib meie vanadus olla täidetud murepisaratega. Kui lapsed on meie tulevik, siis investeerigem tulevikku.