Sõit Siberi orjaturgu algas 60 aastat tagasi

Otu Korn on rahul nii abikaasa Helgi kui ka eluga, ainult see segab teda siiamaani, et pikad küüdiaastad võtsid võimaluse õppida.

FOTO: Kaarel Aluoja

25. märtsil ja paaril-kolmel järgneval päeval 60 aastat tagasi küüditati Eestist Siberisse 21 215 inimest, teiste seas ka Otu Korn koos vendade ja emaga Järvamaalt Koordi külast.

Eellugu: isa kuulus omakaitsesse

Karl Korn oli talunik nagu paljud teised esimeses Eesti Vabariigis. Koos Viisu külast kositud abikaasa Alicega harisid nad toonases Esna vallas Koordi külas Karli kodutalus Pohlakal maad, pidasid loomi ja kasvatasid viit last: Raimondit, Aimet, Pauli, Otut ja Kaljut.


Pohlaka oli keskmine talu: 20 hektarit põllumaad, kümmekond metsa, siis veel karjamaid ning rabatükk Koordi ja Roosna-Alliku vahel.


Pohlakal elas juba Karli isa Eduardki, vanaisa Jaani käes oli naabertalu.

Karl oli mõistlik mees. Lisaks talutööle oli ta Esna valla Omakaitse ülem. Tihtipeale kogunesid ümbruskonna omakaitselased Pohlaka avarasse kööki oma asju arutama, lapsed saadeti suurte jalust tahatuppa.
Eesti omariiklus oli üürike. Nõukogude Venemaa rajas Balti riikidesse baasid ja algas okupatsiooniaeg. 1941. aasta vahistamised ja küüditamine läksid kummalisel kombel Pohlakalt mööda. Mida isa-ema oma sisimas tundsid, mida mõtlesid, seda lapsed ei teadnud, aga elu veeres talus edasi.

Saksa vägede sissetung 1941. aasta sõjasuvel Järva-Peetri suunal polnud lihtne. Kaotusi oli mõlemal poolel. Sakslased matsid oma hukkunud sinnasamasse Järva-Peetri ja Koordi teede risti. Nende kasepuust valgete ristide juurde käisid Öötla kooli lapsed veel mitmel järgneval aastal lilli viimas.

Eks inimesi ole igasuguseid. Ühel kohalikul külapoisil tuli pähe mõte minna neid haudu rüüstama. Süüdlasele saadi jälile ja Karl Kornile kui ühele kohaliku võimu esindajale anti käsk viia nooruk Esna vallamajja ning anda talle seal karistuseks ja õpetuseks 25 piitsahoopi.
Poisiga vallamajja Karl ka läks, kuid noormeest peksma tal käsi ei tõusnud. Igaks juhuks kirjutas siiski paberi, et karistus on käes.

Kui Nõukogude armee 1944. aastal uuesti Eestisse tungis ja sakslased tagasi lõi, elati Pohlakal endistviisi edasi - sõjas polnud Karl ju käinud.

Kuid nüüd juhtus nii, et tolle hauarüüstajast noormehe isa läks uutele võimumeestele kaebama: Karl Korn olla tema poega peksnud, kuigi poeg kaevas kõigest fašistide haudu lahti. Eks inimesi ole igasuguseid.

Ju oleks Karl kui Omakaitse liige varem või hiljem kinni nabitud, kuid pealekaebamine kiirendas asjade käiku. 1944. aasta jõulude eel - Karl oli siis 40aastane - ta arreteeriti.

Otsus kõlas karm: 17 + 5 Vorkuta vangilaagrites ja kaevandustes. Kolm aasta hiljem said kodused ta surmateate.

Küüdistaabiks kujunes koolimaja

Praegu koos abikaasa Helgiga Türi vallas Taikses pensionipõlve pidav Otu Korn oli 1949. aastal kümnene, vennad Raimond ja Paul vanemad, Kalju kolm aastat noorem. Otul oli Öötla koolis pooleli kolmas klass. «Kust need jutud meieni jõudsid, aga teadsime, et taas küüditamine tuleb,» lausus Otu. «Teadsime sedagi, et kui mitte muidu, siis vähemalt isa pärast meid Siber ees ootab.»

Nii läkski Pohlaku rahvas pakku, kuid mitte metsa, vaid ema vanemate tallu Viisu. Et oli koolivaheaeg, sõitis õde Aime hoopis Valgma külla ristiema vaatama.

Möödus nädala jagu päevi, aga midagi ei juhtunud. Nii otsustaski ema Alice 24. märtsi õhtul poistega tagasi koju pöörduda. Järgmisel varahommikul läks ta Esna metsa männipalke lõikama, töönorm tahtis täitmist. Poisid jäid koju magama ja koolivaheaega nautima.
Otul on meeles, et üles ärkasid nad koppimise peale. «Vaatasime, õues on kaks rege, kuus meest peal: kolm pilusilmset soldatit, kaks hobusemeest ja üks vanem kalifeedes ja nahktagis mees, portfell kaenlas,» lausus ta.

Kuuldes, et ema pole kodus, uurisid nood, kus ta tööl on, ja juba sõitiski üks hobusemees talle metsa järele.
Seejärel anti veidi aega asju pakkida. «Too kalifeedes ja tiisikust köhiv ametnik ütles, et minek on külmale maale, võtku me soojad rõivad kaasa. Ja tööriistad - saed, kirved - kuluvat ka ära,» meenutas Otu. «Enne ärasõitu võttis ta kotist mingid paberid ja ajas näpuga rida, kuhu ema pidi alla kirjutama, et perekond Korn, ema koos nelja pojaga, lahkub asumisele vabatahtlikult.»
Regedega läks sõit Öötlasse otse koolimaja ette. Otu pani jooksuga trepist üles, et oma klassi vaadata, aga uks oli lukus. Lahti oli üksnes saal, mille seina ääred olid sinna toodud inimesi ja kompse täis.

Tagasi õue Otu enam ei pääsenud, kuigi üks hoones olev kohalik külamees, kes oli ka hobusemeheks, ütles Otule: «Mine poe mu rekke saaniteki alla, jääd kodumaale.»
Püssimehed pidasid uksel hoolega vahti.

Veidi enne lõunat tulid Paide poolt veoautod ja inimesed aeti kastidesse. Tee viis Koordist mööda, nii paistis ka Pohlaka veel kord kätte. «Nägin autokastist, et juba oli kaks hobust meie aida ees, kust tassiti asju regedesse. Sellised me, eestlased, siis oleme,» märkis Otu.

Enne Roosna-Allikule jõudmist juhtus, et üks masinatest keeras end koos inimestega kraavi - ega sellal ju keegi teid lahti ajanud. Trossidega tirisid teiste autod selle välja. Viimaks jõudis autorong Tapale.

Mälestuseks jäi eestlaste hais

Tapal tagurdas auto kasti vastu loomavagunitega rongi ja kõik kamandati läbisegi vagunitesse. Ega elujõus mehi palju olnud, enamik ikka naised, lapsed, vanurid. Õhtuhämaruses tõmbas vedur rongi liikuma.
Otu ütlust mööda sattus nende vagunisse kaks meest, kes ütlesid, et on korra juba Siberis olnud. «Need putkasid enne Narva jõge minema, hüppasid vaguniaknast välja. Aga kuhu oli meil viiekesi minna?» sõnas ta.

Teispool piiri hakati jaamades küüditatuid toitma. «Ikka punast peedisuppi nagu sigadele ämbritega ette,» meenutas Otu. «Käisime seda emaga vagunisse toomas, kui rong jaamas seisis, ema kui paljulapseline määrati meie vaguni ülemaks.»
Algul keegi säärast solki ei tahtnud, kuid paari päeva pärast, kui oma toiduvarud olid otsas, hakati ka peedivett sööma.

Alice Korni eestvõttel peeti vagunis puhtust: algul tehti ihuhädad ämbrisse, hiljem raiuti auk vaguni põrandasse. «Kui jaamadest läbi sõitsime, läigatas ema meie roojaämbri ukse vahelt välja - et las nuusutavad meie sitahaisu vähemasti,» ütles Otu.

Rong logistas öid ja päevi, vaid loodus vaheldus. «Siinpool Uuraleid oli selline pakane, et külm tahtis ära võtta. Õnneks olid vagunites pursuikad, kütsime kogu vaguni laudvooderdise ära,» ütles Otu.

Pikk teekond teadmatusse lõppes Krasnojarski krais Jenissei kaldal Abakanis. Rongitäis inimesi aeti autodele ja sõit läks üle sulajää vastaskaldale. «See oli ka viimane üleminek tol kevadel,» teadis Otu öelda. «Abakanis oli kevad, lipumehed näitasid üle laia jõe teed, et masinad prakku ei kukuks.»

Ligi 300 kilomeetri sõidu järel jõuti Krasnoduranskisse. Otul on meeles, et jämedate püstpalkidega piiratud tara ümbritses väljakut, kuhu kõik kokku aeti. Värava kohal oli loosung: «Dobro požalovat, trudovoi narod!»
«Sinna tulid ümberkaudsed kolhoosiesimehed ja brigadirid tööjõudu valima, olime kui orjad turul,» sõnas Otu.

Üksikud ja tugevad valiti esmalt, Alice Korn oma nelja pojaga jäi viimaste hulka. Neid ja veel viis peret viidi lõpuks pika härjavankriga Karabelõki külanõukogu Derevnja külla.


Tagasi Eestisse pääses pere 1958. aasta kevadel. Vend Raimond, kes oli Siberis elukaaslase leidnud, jäigi sinna elama ja suri möödunud suvel. «Ega me väga suurt nälga tundnudki. Loodus on Siberis rikas ja imeilus. Kuid seda ma ei andesta, et küüditamine mu haridusest ilma jättis,» võttis Otu Siberi-aastad kokku.

Eestisse jõudes leidsid nad Koordist eest vaid majaaseme: isegi kõrvalhoonete kivid oli Viisu seafarmi ehituseks veetud, rääkimata siis muust kraamist - sedagi Otu ei andesta.

Järellugu: Murtud Rukkilille märk

Kui president Lennart Meri 2001. aasta kevadel maakondi külastas ja kõigile, keda võõrvõimud on vangistanud, küüditanud või muul viisil kodumaast lahutanud, Murtud Rukkilille märgi annetas, oli ka Otu Korn Paidesse Vallimäele kutsutud.

«Jõudis siis järjekord minuni presidendi juurde astuda,» pajatas Otu. «Saateohvitser pistis märgi mulle rinda ja Meri surus kätt. Aga mida sa vaikides surud, vaja ju midagi ka öelda. «Oled suur ja tugev mees, miks sa Siberist ära tulid?» küsis Meri mulle otsa vaadates.
Ma ei mõistnud säärase küsimise peale öelda muud, kui «Job tvoju mat!» President hakkas selle peale naerma ja juba hõigatigi järgmine.»

Klassitoad jäid ühtäkki hõredaks

Laine Kajandi - toona veel Männik - tuli Öötla 7klassilisse kooli 1948. aasta sügisel. «See oli mu esimene õpetaja-aasta,» meenutas ta. «Olin noor ja nagu maakoolis ikka, tuli mulgi anda mitut ainet: emakeelt ja kirjandust, füüsikat, matemaatikat. Lisaks olin internaadis kasvataja.»
Kajandi andis tunde VI ja VII klassis: kuuendas oli veidi alla 30 õpilase, aga seitsmendas 30st üle - lapsi oli Esnast, Vodjalt, Peetrist. Kokku käis Öötla koolis tookord üle saja õpilase.

«Kui märtsivaheaeg lõppes ja taas kooli kogunesime, olid klassid õpilastest ühtäkki hõredad. Kareda kandist viidi ikka hulga peresid külmale maale,» sõnas Kajandi.
Meeleolu oli rusuv kõigil, seda enam, et koolimaja oligi olnud see koht, kuhu küüditatavad kokku toodi. «Kuid ega me tohtinud sest rääkida ega välja teha. Ei teadnud meist ju keegi, kes kuhu võib torgata, et näe, see ja see nutab kulakuid ja endise võimu käsilasi taga. Olime üsna vait ja tegime oma tööd edasi,» meenutas Kajandi.
Kajandi töötas Öötla koolis kuus aastat, siis abiellus ja kolis Tallinna. «Aime Korn, kes õppis minu klassis, enam kooli tagasi ei tulnud. Ju ta ei julgenud ega tahtnud tulla siia, kust tema pere Siberisse küüditati.»

Tagasi üles