Mida teeksite, kui ühel päeval selgub, et teie ema on hoopis teie õde, kelle poeg on abielus oma õega, kes pole siiski teie tütar? Nagu Mehhiko seebis!
Aga ühes väikelinnas, mille kool saab 80aastaseks, on see üpris tavaline asi – kõik need koolivennad ja –õed kohtuvad täna oma kodukooli, Paide gümnaasiumi kokkutulekul.
Eha Birk–Jalak alustas kooliteed 1933. aastal Paides Tallinna tänava valges koolimajas (praegu kohtumaja), mis oli kohustuslikku kuueklassilist haridust andev linna algkool.
Samas majas oli ka kaheaastane tütarlaste täienduskool, kus sai pärast algkooli õppida söögitegemist ja õmblemist ehk kõike eluks tarvilikku. Poisid läksid Tallinna tänava lõpus asuvasse tööstuskeskkooli (praegu KEA keskus) puidu– ja metallitööd õppima. Kui muidugi gümnaasiumi ei mindud.
Ehal on meeles algkooli direktor Jüri Söödor, suur tugev kõva häälega mees. «Me kohe kartsime teda,» tunnistab Eha.
I ja II klassis oli klassijuhataja Henriette Laisaar, kes andis algklassides kõike tunde peale laulmise, lisaks kehalist kasvatust kuni gümnaasiumi lõpuni. «Kehaline polnud siis kõrgus– ega kiirusnormid, eelkõige jälgis ta õiget kehahoidu ja kõnnakut, õpetas pallimänge ja tantsusamme, igaks peoks tõi lavale mõne tantsu,» meenutab Eha.
Laulmisõpetaja oli legendaarne Juhan Zeiger, kes kirjutas laule, pani kõik tahtjad pilli puhuma ja kooli sümfoniettorkestrisse mängima. «Algklassides oli laulmistunde nädalas kaks. Mäletan, et esimene laul, mida õppisime, oli marsilaul: õppisime klassis laulu selgeks ja siis läksime hoovile selle saatel marssima, ikka vasak–parem,» selgitab Eha.
Kolmandast klassist alates kuulusid eranditult kõik õpilased lastekoori. «Mäletan, et üks poiss jorutas, aga pidi lauluharjutusi ikka pealt kuulama,» ütleb Eha.
Üks on Ehal kindlalt meeles: koolis õpetati laulma ja austama teiste rahvaste hümne. Soome ja Läti oma on tal tänini peas. Selle tõenduseks laseb ta tulla Läti hümni alguse. Loomulikult läti keeles.
Meenub usuõpetuse tund, mille vajalikkuse üle praegu palju vaieldakse. Neile andis usuõpetust eesti keele õpetaja Vöörmann–Järvet raamatu «Piiblilugusid lastele» järgi. «Oli kaks tundi nädalas, kus jälle laulsime. Aga ma ei mäleta, et keegi oleks käskinud palvetada ja jumalat uskuda. Õppisime seda ainet kui ajalugu,» lausub ta.
Algkooli tähtsündmus oli jõulupuu rahvamajas, mille ettevalmistust kandsid usuõpetuse, võimlemise ja laulmise õpetaja. Kaheosalist kontserti kuulas saalitäis papasid–mammasid, kõik ilusti riides.
Aastal 1933 viidi Eestis läbi haridusreform. Pärast IV klassi sai edasi õppida progümnaasiumis, mis kestis viis aastat, siis veel kolm aastat gümnaasiumis ehk kokku 12 aastat. Neis astmeis õppida oli tasuline (Eha mäletamist mööda 50 krooni aastas) ja sinna pääses katsetega.
Eksamid kestsid kaks päeva. Esimese hommikul oli kirjand, õhtul emakeele suuline eksam, küsiti näiteks sõnade käänamist ja lauseliikmete määramist.
Teine päev oli matemaatika päralt: hommikul kirjalik ja õhtul suuline. «Ma ei tea, kas kedagi läbi ka kukutati, pigem taheti taset proovida,» lausub ta. «Progümnaasiumis oli vaid kolmandik Paide lapsed, teised tuli maakoolidest üle Järvamaa Tamsalu ja Rakkeni välja. Ja õppisid veel palju paremini kui linnalapsed.»
Muidugi oli see vanematele kulukas. Tuli üürida korter, sest internaati polnud, maksta kooli–, sõidu– ja söögiraha, sest koolilõunaid polnud.
See–eest oli sõita hea. «Türi ja Tamsalu vahet sõitis rööbasbuss, ilus ja punane. Kutsusime seda Piiluks. Sõitis kiiresti, peatus iga kolme–nelja kilomeetri tagant ja mahutas 40 inimest,» meenutab Eha.
Progümnaasium, gümnaasium ja kaubanduskeskkool asusid Posti tänava punases koolimajas. See oli ilus hoone sepisaia, korralike teede ja lillepeenardega ümber maja. Katusel oli kaks gloobust.
Nii maja kui selle ümbrust hoidis korras vanem Passi–nimeline abielupaar. «Nad kütsid ahje, koristasid kogu maja ja õue, keetsid teed, müüsid õpilastele saiu, võileibu ja puhastatud porgandeid. Nende käest sai tinti ja kriiti. Samuti helistasid nad koolikella,» seletab Eha. Kuidas nad küll kahekesi hakkama said, imestab ta nüüdki.
Kooli saali seinal oli marmortahvel Vabadussõjas langenud noorte nimedega. «Kui see vene ajal maha võeti, peitis Passi–papa selle ära. Saksa ajal oli jälle, mida üles panna,» lausub Eha.
Talle meenub, et kui 1958. aastal peeti kooli pärast sõda esimest kokkutulekut, ei plaksutatud ühelegi õpetajale nii palju kui Passi–papale. «Oli pisike vaikne vanapapi, kes kunagi kellelegi ühtegi paha sõna ei öelnud,» lisab ta.
Kui Eha progümnaasiumi I klassis alustas, oli klassis 45 last ja neli rida pinke: kaks poisse ja kaks tüdrukuid.
Kanda tuli koolivormi, sellal oli igal koolil oma vorm. Paide gümnaasiumis oli tüdrukutel tumesinine kleit suure ümmarguse kraega, kuhu pidude ajal väike valge krae lisati, ja must põll.
Poisid kandsid tumesinist ülikonda ja lipsu. Kui lipsu kaelas polnud, saadeti poiss koju seda siduma. Vormimüts oli lillast sametist ja seda tuli kanda. «Kui juhtusid, müts peas, halvasti käituma, käis see kogu kooli au pihta,» lausub Eha. Vormi pidi kandma 1. oktoobrist 30. aprillini, soojemal ajal võis käia vabas riietuses.
Jalutusruum oli teisel korrusel suures saalis, esimesel, sammaste vahel oli riidehoid. «Välisuks oli kogu aeg lahti, kuid sealt ei varastatud kunagi midagi,» märgib Eha.
Koolil oli Vee ja Rüütli tänava nurgal praeguse apteegi kohal suur aed, kus kasvasid õunad, pirnid ja ploomid. Botaanikatundides käidi seal tööl.
Eha meenutab, et kui kaks nädalat oli koolis käidud, oli progümnaasiumi tutvumisõhtu. «Läksime saali – selle keskel oli pikk valge linaga kaetud laud, tihedalt õuna–, ploomi– ja pirnikorve täis,» selgitab ta. «Pärast tervitusi ja laule paluti kõigil puuvilja maitsta. Mitte näpu vahelt, vaid koolil olid ilusad väikesed kuldäärtega taldrikud (need seisid muidu koos teeklaasidega fuajees kapis). Pidu lõppes tantsuga.»
Kooli direktorit Anton Härma mäletab Eha kui jumalat: «Oli kohe selline kuju, aupaistega mees. Liikus vaikselt, kõik austasid teda. Õpetas ladina keelt, oli ühe õpiku autor, aga oli vist laulmist õppinud. Ilus tenor, laulis tihti aktustel, soosis muusikategemist. Tema tütar õppis minu klassis.»
Seepärast teab Eha öelda, et direktori palk oli tollal 240 krooni, inglise keele õpetajal ka kõrge – 180 krooni. Teistel väiksemad. «Majateenijale anti 10 krooni,» lausub ta.
Direktori asemik inspektriss Reet Aarma oli karmi käega, pidas korda. Eha mäletamist mööda teda nii väga ei austatudki, aga keemia, botaanika ja zooloogia tegi nii selgeks, kui olla võib. «Kui keegi tunnist puudus, kutsus ta tolle järgmises tunnis kohe vastama,» sõnab ta.
Õpetajad olid kõik isiksused, väga haritud. «Näiteks meie klassijuhataja VI – XI klassini emakeeleõpetaja Ella Kalja oli ülikoolis olnud Gustav Suitsu õpilane,» lausub ta. «Tohutult intelligentne ja palju lugenud. Kui sõjaajal polnud õpikuid, dikteeris ta meile kogu materjali peast.»
Inglise keele õpetaja Olga Puskar oli iseloomult Kalja vastand, realist, kahe jalaga maa peal, väga range. «Ta küsis igas tunnis kogu klassi! Kuidas me sõnu tuupisime ja teste tegime!» meenutab Eha. «Aga ta korraldas ka ekskursioone läbi Eesti, Soome ja Rootsi. Muide – iga lõpuklass sai aasta jooksul korraldada ühe peo, et ekskursiooniraha teenida.»
Hiljem andis inglise ja saksa keelt õpetaja Linda Taimre. «Tema on meie õpetajatest ainsana elus, elab Tallinnas ja tähistas 94. sünnipäeva,» märgib Eha.
Kooli aastapäev oli tähtis sündmus. Ennelõunal oli aktus, kus direktor palus kõiki õhtusele kringlisöömisele. «Selle küpsetasid õpilased õpetaja Kekkalaineni juhendusel osade kaupa – terve pika laua täie saali keskel,» meenutab Eha. «Safranikollasest rosinakringlist sai iga laps päris suure viilu ja kes puudus, sellele viis klassijuhataja kringlitüki koju.» Pidu lõppes ikka tantsuga.
Eha viimane klassipilt on õppeaastast 1939/40. Aastal 1940 muutus kõik. Koos uue korraga kadusid kooli tavad, ametisse pandi uus direktor, inglise ja saksa keel asendus vene keelega, mida oli kuus tundi nädalas. Kõik oli vene: nii geograafia, kirjandus kui ajalugu.
1941. aasta suvel marssisid linna sakslased. Kooli tehti Saksa sõjaväe laatsaret.
Eha mäletab üht päiksepaistelist suvepäeva eriti selgelt. Õpetaja Laisaar, kes oli nende majas Pärnu tänavas korteris, oli just kooli valvesse läinud. Lõuna paiku lendas madalalt üle linna lennuk ja viskas alla kaheksa pommi – sellised tumedad mütsud käisid.
Üks pomm tabas kooli. Saali põrandast jäi alles täpselt nii palju, et kaks klaverit jäid üles seinte äärde. Veerandsada haavatud saksa sõdurit sai surma.
Õpetaja Laisaar pääses imekombel. «See õpetaja Kaljo, kelle ta välja vahetas, sai Posti–Tallinna nurgal pommikillu südamesse ja suri. Laisaar tuli koju ja värises üleni,» meenutab Eha.
Kool algas alles detsembris või jaanuaris.
45st nende klassi õpilasest lõpetas 1944. gümnaasiumi vaid 13 tüdrukut ja kaks poissi ( 1926. aasta mehed, teised olid sõtta võetud).
Eha loetleb: kaks langes Narva all, üks Kuramaal, üks lasti metsas maha, kaks on Austraalias, kaks Kanadas ja USAs. Klassivanem läks merepõhja, kui Saksa armeed laevadega Saksamaale viidi, ühe saatus on teadmata.
Tüdrukutest oli mõni küüditatud, kolm–neli pages välismaale ja mõni ei saanud gümnaasiumis jätkata. Viis poissi lõpetas kooli pärast laagritest vabanemist koos järgmiste lendudega.
Praegu elab Paides vaid üks Eha klassiõde – Eha Herodes. Nende klassi poiss Lembit Leinjärv elab Türil. Ka tema võeti enne kooli lõpetamist sõtta.
Enne tänast kokkutulekut helistas Eha kõik klassikaaslased läbi. Viimati tuli nende 11 poissi–tüdrukut kokku aastal 1998, kui USAst käis siin Edgar Zirna koos abikaasa Aino Viidalepp–Zirnaga. Nemad on lennu ainuke paar.
Muide, lõpuaktust neil omal ajal polnudki, õpetajad kutsusid vaikselt kooli tunnistuse järele, keda nägid. Ja saksa ajal väljaantud tunnistus hiljem, nõukogude ajal ei maksnud, kui tahtsid ülikooli minna. Tuli keskkoolis kaugõppes uuesti lõpetada.
Eha ülikooli ei läinud, kuigi oleks tahtnud Tartus arstindust või farmaatsiat õppida. Aeg oli selline. Isa viidi Siberisse, ema halvati, kolme– ja 12aastane vend tahtsid kasvatamist.