50 aastat tagasi asutatud kõrgem lavakunstikool on andnud 22 lendu üle kolme ja poole saja lõpetajaga. Näitlejaid jagub kõikjale, ka Väätsa valda Saueaugule.
Teatrit ei saa südamest ära kustutada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõõla külast põhja poole sõites tuleb hüvasti jätta asfaldiga. Looklev kruusatee kitseneb järjest ja jääb kraavist madalamaks.
Truu koerana kaasa lipanud elektriliin kaob märkamatult metsa ja tundub, et varsti saab tee otsa. Siis hakkab puude vahelt paistma bussipeatuse silt ja üksikud hooned.
Pika kollase puuvoodriga maja uksel seisab näitleja Enn Klooren ja palub lahkelt sisse astuda.
Enn Klooreni viimaseks etenduseks Eesti Draamateatris jäi Rein Saluri «Minek» 1989. aastal. Pärast seda oli ka näitlejal minek.
Kelleks ennast peate, maa– või linnalapseks?
Sündisime Tallinnas. Vend oli kaks aastat vanem ja õde aasta noorem. Isa mobiliseeriti 1941. Lahkus Tallinnast heledas ülikonnas ja suri samal aastal Siberis metsatöödel nälga.
Kolisime sõjaajaks Türile sugulaste juurde. Olin kaheaastane. Pärast sõda jäimegi sinna elama. Ema sai tööd lasteaia juhatajana. Käisime Türil koolis. Elasime venelaste poolt õhku lastud paberivabriku juhtkonna majas. Korjasime varemetest tina ja vaske ning müüsime kokkuostu: vask oli kallim ja tina odavam. Varemed seisid mitu aastat, enne kui ära koristati ja metsakombinaat ehitati.
Saueaugu metskonnamajas, kus ma praegu elan, elas kunagi täditütar. Nii kui kool läbi sai, kippusin Saueaugule. Ka hiljem, kui teatris töötasin, tahtsin alati siia. Olen siin isegi karjas käinud. Kõik metsad ja külainimesed olid mulle tuttavad.
Minu isapoolne suguvõsa on pärit siit lähedalt Vahastust. 1835. aastal anti Vahastu mõisas minu vanavanavanaisa Matsile Klooreni perekonnanimi.
Kust saite teatripisiku?
Kõigepealt sai teatripisiku vend Mati. Koolis oli näitering, kus ta õhinaga kaasa lõi. Mäletan, et ta mängis ühes vabaõhuetenduses pioneeri. Põhijuhendaja oli Linda Paal. Kord mängisin ka mina ühes tükis.
Matile meeldis luuletusi lugeda. Kultuurimajas õpetas deklameerimist mitmekülgne inimene Hugo Mürk. Jälgisin, kuidas vend kodus harjutas, mulle jäid need luuletused pähe. Võib–olla hammustas siis mind see pisik, aga mind köitis rohkem muusika.
Elasime lasteaiamajas, seal oli vana tahvelklaver. Klimberdasin seal vaikselt viisikesi. Ega ma koolis hea õppija olnud. Ema märkas minu huvi ja pani mu Hugo Mürgi juurde klaveritundi.
Olin juba 15aastane. Õppisin Mürgi juures neli aastat, pidasin õpetajast väga lugu. Eratund maksis tollal vanas rahas kuus rubla.
Mati läks Tallinna lavakunstikooli. Mis sai teist pärast Türi keskkooli lõpetamist?
Pärast keskkooli tahtsin minna klaverit õppima. Mürk andis kirja kaasa, et läheksin Tallinna muusikakooli.
Sealt öeldi: ära tule, muidu satud kohe sõjaväkke. Läksin siis pedagoogilisse instituuti õppima algõpetuse metoodikat ja laulmist. Ühe aasta õppisin õpetajaks ja laulsin peda meeskooris, mida juhatas Harald Uibo.
Heinz Valk oli koorivanem. Mul on head mälestused sellest ajast ja Harald Uibost. Lisaks musikaalsusele oskas ta meid panna laulma nii, et silmad särasid ja süda kloppis. Sõitsime palju ringi, esinesime Lätis ja Leedus.
Algklassiõpetajaks õppimine ja tikutopsidest–tammetõrudest loomade meisterdamine mulle ei istunud. Tahtsin, et oleks rohkem muusikat.
Siis tuli mõte, et proovin lavakasse. Mul olid meeles Mati luuletused ja kadunud Madis Ojamaa õpetas mulle Andrei monoloogi Tšehhovi «Kolmest õest».
Kevadel tegin sisseastumiseksamid, mind võeti lavakooli teise lendu. Sain õppida kaks kuud ja kolmteist päeva ning mind võeti nõukogude armeesse.
Oli jube aeg, aga midagi polnud parata. Sõjaväes hakkasin suitsetama. Kui Venemaalt 1964. aastal tagasi tulin, pääsesin ilma eksamiteta lavakooli kolmandasse lendu. Olin teistest vanem.
Algul oli raske. Liitusin kursusega novembris, kui teised olid juba kaks kuud koolis käinud. Sõjavägi oli teinud mu kiilaspäiseks. Hiljem kursuseõde Tiiu Randviir ütles, et algul peeti mind uueks õppejõuks. Kiilaspäisus häiris, aga sain sellest üle. Nüüd olen tänulikki, sest kiilaspäisena sain palju rolle.
Kolmandas lennus oli 15 lõpetajat, koguni kolm kuulsat lavastajat: Jaan Tooming, Raivo Trass ja Kalju Komissarov.
Õppisime kõik näitlejameisterlikkust. Lavastajaõpet siis veel polnud. Meie lennus õppis võimekaid inimesi. Minu teada töötavad teatris näitlejana veel vaid Peeter Jakobi Rakveres ja Mari Lill Tallinna draamateatris.
Minu lennus õppisid veel Helle–Reet Helenurm, Katrin Karisma, Tiina Kukli, Ilmar Mikkor, Andres Ots, Tiiu Randviir, Ago Roo, Ago Saller ja Mari Urbsoo.
Kui popp oli lavakas tollal noorte seas?
Väga popp. See on kummaline, ma ei tea, miks nii väga tahetakse sinna astuda. See kool pole kerge. Esimene kursus lastakse kõigil lõpetada ja siis öeldakse: «Nägemist!» Traagika ja pisarad – olen seda näinud.
Ainult tark silm näeb ära, kes avaneb varem, kes hiljem. Panso kiitis harva, enamasti saime mööda päid ja jalgu. Kes kadalipu välja kannatas, sellest võis midagi tulla.
Paljud ei mõista näitlejatöö olemust ja arvavad, et see on üks pullitegemine. Ka minu vana tädi ütles: «Issand jumal, nüüd lähed sina ka seda komejanti tegema!»
Aga võib–olla ei peagi kõik seda mõistma.
Rääkige õppejõududest.
Pansot kartsid kõik. Mina kartsin teda kooli ajal ja hiljem draamateatris töötades. Olen küll vähestes tema tükkides mänginud, aga ikka kartsin.
Ei teagi põhjust, tundsin, et olen laval krambis ja see segas. Sain lavalise enesetunde korda, kui Panso oli teatrist lahkunud.
Panso oli teatrihunt, kes elas teatrimaailmas. See maailm oli talle kõige tähtsam, ta ei märganudki valu, mida ta vahel oma ütlemistega teistele põhjustas.
Mis ei vähenda tema suurust: Panso pani 1957. aastal aluse vaimsusele, mis kandub lavakoolis lennust lendu.
Vello Rummo õpetas lavakõnet ja hiljem ka näitlejameisterlikkust. Lavastas kursusega muusikali «Humalakorjajad».
Griša Kromanoviga valmis diplomilavastus Maksim Gorki «Põhjas». Ka Leo Kalmet oli hea õpetaja. Lõõlast pärit koreograaf Helmi Tohvelman oli kõikide lemmik, erakordne ja kutsele pühendunud.
Olete mänginud 15 filmis. Kuidas sai teist filminäitleja?
Pärast lavakunstikooli lõpetamist kutsus Kaljo Kiisk mind oma filmi «Hullumeelsus». Võtted olid Alatskivi lossi õuel ja ümbruses.
Elasime kuu aega, hullurõivad seljas. Ilusad ilmad olid: päevitasime ja ujusime. Pärast, kui film sai valmis, olid kõik need kohad, kus mina peal olin, välja lõigatud. Sain suve läbi filmitegemist pealt näha. Kahjuks jäi film mitmeks aastaks üldse riiulile. Minu meelest on see Kiisa üks paremaid. Nõukogude korrale ei meeldinud, et SS–mundris mehi näidati mõtlevate inimestena, mitte mõrtsukatena.
Olen mänginud filmides suhteliselt väikseid osi.
Mida arvate Eesti filmidest?
Vanasti sai filme teha ainult Moskva loal. Praegu on nii, et kui on hea stsenaarium, ole mees ja tee. Raha peab muidugi olema, sest filmitegemine on kallis lõbu. Praegu teevad noored toredaid filme, ei ole midagi öelda.
Kaljo Kiisa «Metskannikesed» stsenaariumi tehti kümneid kordi ümber. Üks venelane oli kirjutanud stsenaariumi eesti metsavendadest! Kujutad sa ette? See on nonsenss. Filmist ei tulnud midagi välja, jõime selle maha.
Kui palju on teie elus veel teatrit?
Kui keegi kutsub kuhugi, siis ikka lähen, sest vaheldust on vaja. Ega teatrit saa südamest ära kustutada, ta võib isegi unes su sees olla.
Näen tihtipeale tüüpilist näitleja õudusunenägu: kohe–kohe peab lavale minema, aga osaraamat on kadunud ja ma ei tea isegi, mis tükk on. Seisan lava taga akside vahel ega tea, mida teha. Jube tunne!
Käin vahel linnas, saan sõpradega kokku ja räägime teatrist. Teater on ju igal pool. Panso käskis ilma, elu ja inimesi jälgida. Kui näed huvitavat inimest, räägi temaga või lihtsalt jälgi teda. Peab harjutama, et osata näha.
Kui tahan teatrielamust, vaatan riigikogu istungit. Head teatrit tehakse seal.
Kõik hakkab ikkagi perest ja koolist. Niisugust vaimsust ja humanitaarset lähenemist on väheks jäänud.
Palju oleneb praegu kirjandusõpetajatest. Mul jääb surmani meelde minu kirjandusõpetaja. Silme ees tema silmad, kui ta rääkis Puškini «Jevgeni Oneginist». Kui üks poiss tegi kohatu märkuse Tatjana kohta, läks õpetaja klassist välja. Mina kui klassiorganisaator pidin järele minema ja vabandust paluma. Ta pühkis pisarad ära ja tuli tagasi.
Mulle jäi meelde ka see, mida ta rääkis Oneginist, Tatjanast ja kirjast. Vaat see paneb aluse humanitaarsele mõtlemisele, headusele, mitte vägivallale. Kõigele ilusale, mis siin maailmas on.
Miks loetakse tänapäeval vähe raamatuid? Seda peab harjutama ja õppima, kuidas ja mida lugeda.
Mis teid praegu Tallinnaga seob?
Mul elavad poeg ja endine abikaasa Tallinnas. Poeg käib igal nädalavahetusel siin, ta on infoteadlane. Lõpetas arvutialal magistrantuuri cum laude. Pole absoluutselt minusse, vaid emasse – jumal tänatud!
Olete pensionär. Millega sisustate aega?
Hoolitsen, et minu ümber oleksid inimesed. Ei tohi jääda masendusega üksi. Trafaretne on öelda, et mulle meeldib lugeda, aga tõesti mulle meeldib lugeda. Panen lambi põlema, võtan raamatu ja on aega mõelda. Käin looduses.
Saan suurt tuge uuelt perelt. Elukaaslasel on pojaga ansambel, teevad tantsumuusikat. Mind kutsutakse vahel õhtujuhiks ja pulmaisaks. Kirjutan kupleesid.
Nii et Rein Saluri «Minek» on jäänud teie viimaseks etenduseks.
Minek ka selle pärast, et siis löödi mind teatrist minema. Ma ei süüdista kedagi peale iseenda. Tegin vigu ja vedasin teisi alt. Oleks saanud ka tagasi minna, aga olen nii põikpäine, et ei läinud.
Teater pole koht, kus proovitakse. Oleks võinud proovida, aga ei. Kui nii läks, siis läks. Muidugi on kibe noot südames. Algul oli väga raske, ma ei saanud kuidagi jalgu alla.
Oma hädadest ja nõrkustest olen nüüd täiesti üle.
Neli–viis aastat juhendasin Ardus näiteringi, lavastasin vabaõhuetendusena Saluri «Tuleku».
ENN KLOOREN
Sündinud 21. juunil 1940 Tallinnas.
1947 – 1959 Türi 1. keskkool (praegu Türi gümnaasium).
1960–1961 Tallinna pedagoogiline instituut, algõpetus ja laulmine.
1964 – 1968 Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikool.
1968 – 1989 Eesti Draamateater, näitleja.
Osatäitmisi näidendites:
Jakob (Aigar Vahemetsa «Maailmareis»), Metsavend Prill (Jaan Kruusvalli «Vaikuse vallamaja»),
Vene ohvitser (Rein Saluri «Minek»).
Osatäitmisi filmides: Schneider (Kalju Komissaarovi «Metskapten» 1971), Mihhail (Ilkka Järvi–Laturi «Tallinn pimeduses»1993), Külamees (Andres Maimik, Rain Tolk «Jan Uuspõld läheb Tartusse» 2007).