Ununenud mõis: Ervita mõisa algupära taastub täpse tööga

Ervita mõisa peahoone on pikk ristkülikukujuline ühekorruseline ehitis, keskel on kolme ruumi ulatuses välja ehitatud poolkorrus, peasissekäiku ehib neljale sambale toetuv astmikfrontoon. Jarkko Arhilahti taastab kõike oma perele, kuid ei jäta uksi lukku ka ajaloohuviliste ees. Foto: Andrus Eesmaa

Ervita mõisa soomlasest omanik häärberit eeskätt perele ennistades ja kujundades kiirust taga ei aja, küll nõuab ta nii töömeestelt kui endalt täpsust, et jäädvustada hoone algupäraseid, klassitsistlikke jooni.

Ervita mõisa peahoone neli suursugust sammast ja graniidist trepp paistavad puude vahelt teele Koeru valla samanimelise küla servas, kaugele ei jää Väinjärve lõunakallas.

Juba esmapilgul tundub, et käib kõva lammutamine ja ehitamine. Peremees Jarkko Arhilahti tuleb vastu, seljas lubjavärvides karastunud tunked, käed krohvikaredad, peenema töö riistad vöötaskutes võtmispäri – ilmselt kõigi tööde peale meister.

Mõisaomanik on Arhilahti 2002. aastast, Ervital elab naise Nina ja kohe kuueseks saava tütre Angelicaga 2003. aasta lõpust, kui oli peahoone ülemisele poolkorrusele ehitanud kaks magamistuba, köögi, dušiga sauna ja fuajee.

Mõnikord jääb töö katki

Arhilahti ennistusettevõtte Gromell meestel on käsil krohvitööd alumise korruse köögis, kus on peaaegu valmis omapärase lahendusega leivaahi ja grillikoht. «Köök on mõisa süda,» ütleb Arhilahti. «Ise projekteerin, kui aega on, istun, vaatan: ai, teeme hoopis nii. Mõnikord jääbki töö katki, kogun mõtteid ja hiljem teeme edasi.»

Enda teada on Jarkko Arhilahti Eestis ainus välismaalane, kellel on muinsuskaitselitsents ette näidata. «Aino (Muinsuskaitseameti tollane Järvamaa vaneminspektor Aino Pung – toim) aitas mind koolitustele ja sain paberid korda,» lausub ta.

Kui endal oskused käes, siis tead ka, mis teistelt nõuda – on Arhilahti tööpõhimõte. «Vahel olen liiga nõudlik ja täpne, aga pärast olen kiita saanud,» ütleb ta.

Õige suhtumise, hoolivuse ja südamega tehtu eest tunnustas üle-eelmisel aastal teda ka Muinsuskaitseamet.

Arhilahti ja tema 15 töömehe kiiduväärt tegu on näha Esna, Eivere, Vao, Põhjaka, Vodja mõisas ning Roosna-Alliku valitsejamajas, Tammsaare muuseumis ja Paide kirikuski.

Ervital polnud Arhilahti tulles mõisaaegadest just palju järel. Ta peab silmas 19. sajandi esimest poolt, kust pärineb peahoone arhitektuurne üldilme. «Siin võis astronoomiat harrastada, suur auk laes, katust peal polnud,» meenutab ta. «Välisseina oleks võinud ümber lükata, vesi oli jooksnud vahele ja mädanes.»

Sovhoosi ajal 1960-70ndatel on ruume vaheseintega kinni ehitatud, ripplagesid tehtud ja põrandaid muude materjalidega kaetud. Algselt on häärberis olnud keskne koridorsüsteem ja kahel teljel anfilaadne ruumijaotus.

Midagigi, millest matti võtta, on Arhilahti ajapikku siiski leidnud.

Ripplagede alt tulid välja osaliselt säilinud peegelvõlvlaed ja karniisid, mida tal on taastada nii suures kui väikses saalis ja mõnes ruumis veel.

Rõõmu tunneb Arhilahti sellest, et kaheksa sentimeetri paksuste nõukogudeaegsete põrandakatete all on hästi säilinud algupärased laiad põrandalauad.

Selle paneb ta küll mõisaaegsete tuulutuskanalite arvele. «Kolm-nelisada aastat toiminud ja siiani on põrandad täitsa kuivad,» märgib ta.

Jääb üle lauad oma tisleritöökojas puhastada ja lihvida, põrand soojustada, lauad tagasi panna ja õlitada. Tulevases raamatukogutoas on seda juba tehtud.

Mõisaaegadele lähemale aitavad Arhilahtit väikeses saalis välja tulnud maalinguriba, säilinud tahveldisega tiibuksed, paar-kolm algupärase ruudustikuga aknaraami, valgetest kahlitest karniisiga kaminahi. «Teise ahju kivid on kellegi suvilasse läinud – kes jagas asja ja kellel võimalus oli, see viis,» ütleb ta kahetsusega hääles.

Samamoodi on kellelgi tarvis läinud veel 1980ndatel ees olnud peasissekäigu välisust. «Lengid on korras, ust enam pole,» lausub ta. «Kahjuks pole säilinud sisevaate pilte, see-eest on välisvaateid, mille järgi saame välisukse taastada.»

Mõisakompleksi kõrvalhooned – tallid, laudad, küün, ait – paigutuvad peahoone taga, moodustades seal omaette suletud õuega koosluse.

Arhitektuuriliselt hästi põnevaks peab Arhilahti varaklassitsistlikus stiilis aita, kus ta näitab ennistaja õhinaga ühes neljandikus säilinud võlvlage. «Kui vaheseinad maha võtta ja kogu lagi taastada, on päris võimas, nagu kirikus,» täheldab ta.

Materjal peab sobima

Laudahoone ühes otsas huugab töös tislerikoda, kus valmib köögimööbel, aknad ja uksed, teises peavad Arhilahtid kümmekonda lammast ja kanu.

Arhilahti meelest on restaureerimise juures raske valida materjali, mis mängiks kokku vanaga. Seda vana ja väärtuslikku on ta nii Eesti pealt otsinud kui ka Soomest toonud.

Silindervõlvlae ja paepõrandaga keldrit kutsub Arhilahti praegu oma mörditehaseks. «Mina kasutan kõike naturaalset,» ütleb ta. «Näiteks praegu peaks metsas puid lõikama, laudu kolm aastat kuivatama, alles siis näeb, mis kõlbab akendeks, mis usteks, mis mööbliks.»

Oma metsa Arhilahtil pole («Kui oleks, oleksin väga õnnelik!»), seepärast peab ta suhteid erametsaomanikega. «See on ju kivist välisvooderdisega palkmaja, olen seinad uuesti üles ehitanud,» teatab ta. «Kolme aasta jooksul on kulunud 160 tihumeetrit palki.»

Huvi Eestisse mõisat osta tuli Jarkko Arhilahtil siis, kui ta aastatel 2000–2003 Rakveres elas ja kaasmaalase rajatud Pajusti keraamikatehast juhatas. «Käisime siis kõik ümbruskonna mõisad läbi, aga Ervita leidsime ajalehekuulutuse peale,» ütleb ta.

Arhilahtile oli tähtis, et mõis asuks Kesk-Eestis kõrvalises kohas ja oleks kõrvalhooneid. «Kolm aastat tagasi seadsin endale tähtaja, et see on kümne aasta projekt, aga nüüd olen sellest päris kõvasti ees,» lausub ta.

Jah, mõis oli kehvas seisus ja tööd on palju, aga Arhilahtit see ei kohuta. «Ei ole võimatuid töid, on saamatud inimesed, nagu mu krohvija ütleb,» märgib ta. Mis mõisast kunagi saab, on Arhilahtil veel lõpuni mõtlemata. «Ruumi on, samas, kui anda kasutada, pead olema nõus, et inimesed hakkavad su elust läbi jooksma, siis privaatsus lõpeb,» arutleb ta.

Oma aega ootab ka 1826. aastast pärit must tiibklaver. «Nina mängib, tahab teda teisele korrusele, aga kuskilt ei mahu sisse,» selgitab Arhilahti. «Ükskord ta saalis koha leiab.»

ERVITA MÕIS

Mõisa asukohana on Ervitat (sks k Erwita, ka Ärvita) esmamainitud 1663, umbes sellest ajast algab Ervita ja Aruküla küllalt sarnane ajalugu, kuuludes mitme sajandi vältel samadele suguvõsadele.

Rootsi ajal lõpul riigistati nii Ervita kui ka Aruküla. Alles 1725 läksid mõisad taas erakätesse ja Ervita uueks omanikuks sai Karl Heinrich von Wrangell, kes oli Aruküla mõisa omaniku Eva Juliane von Wrangelli vend.

18. sajandi kolmandast veerandist kuulusid Ervita ja Aruküla von Knorringite perekonna valdusse.

19. sajandi algul tegutsesid Ervital ratsaväekindral Otto Wilhelm, kes langes 1812. aasta sõjas, ning tema vend kindral Gotthard Johann von Knorring, kes oli Soome armee ülemjuhataja ja 1812. aasta sõja väejuht. Lisaks kuulus Gotthard Johannile Norra esindusmõis, mille ta olevat saanud teenete eest Vene tsaari teenistuses.

Temalt pärisid mõisa vennad Friedrich ja Karl Georg von Knorring. Saksa kirjanik Karl Georg von Knorring, tuntud vene kirjanduse tutvustaja (Gribojedov «Häda mõistuse pärast»), oli abielus saksa romantismi esindaja Sophie Tieck-Knorringiga. Nad pidasid Ervitat 1822. aastast, kahe aasta pärast oli mõis pankrotis. (Täpsemalt loe Juta Rundu «Kirjanduslooline Koeru», Maakodu märts 2006)

1830 müüs Revali aadli krediitkassa Ervita oksjonil Hermann von Salzale. Tema tütar Anna abiellus parun Gotthard Karl Fabian von Wredega, 19. sajandi teisel poolel võttis Anna von Wrede isa mõisa üle.

20. sajandi algul kuulus mõis poeg Heinrich Hermann von Wredele.

1919. aasta Eesti Vabariigi seadusega riigistati mõisa maad, kuid mõisasüda jäi von Wredede perekonnale alles. Mõisas pidas lesepõlve Isabelle von Wrede kuni 1939. aastani.

1921. aastaks oli Ervita mõisa maad tükeldatud 40 asunduskohaks.

1940 allutati Ervita mõis Eesti NSV põllutöö rahvakomissariaadi riigimõisate valitsusele. Teene eest Vabadussõjas sai mõisa osta August Suurkivi, kes 1941 arreteeriti ja suri Siberis.

1964 kolis Ervita mõisasse Udeva sohvoosi keskus, kuni tagastamiseni 1990ndatel kuulus mõis sovhoosile.

Ervita Kajas 2004 kirjutab Väinjärve küla elanik Ülo Kirsimäe, kuidas 54 aastat tagasi sai tema töökohaks Ervita. Mõisa peremehed oli saatus siit ära viinud, nende elutööst maha jäänud vara kuulus Udeva sovhoosile.

Mõisahoone avarad ruumid-saalid olid vaheseintega lahterdatud kontoriks, raamatupidamise ruumiks ja direktori kabinetiks ning elukorteriteks, kus elasid peamiselt tulnukad «suurelt kodumaalt». Direktor elas endises «külakurjana» elamus Väinjärve pargi põlispuude all.

Mõisa kaarjate lagedega viljaaidast oli saanud remonditöökoda. Seal teenisid oma igapäevaleiba sepad, puusepad, autojuhid ja traktoristid. Mõisa tallis elasid sovhoosi sead ja sarvekandjad.

Ervita küla elanik Urmas Sein lisab samas, et mõisas asus peale sovhoosi keskuse ka pood.

Ervita raamatukogu kauaaegne juhataja Svetlana Lehter teab öelda, et 1970ndate keskel paiknes mõisahoones kõrvu telefonijaama ja sidekontoriga mõnda aega ka raamatukogu.